Elmar Kits Viinistus
Erinevalt Mart Kivastiku näidendist “Kits viiuli ja õngega” pean Viinistusse kiiruga improviseeritud ülevaadet Elmar Kitse loomingust täitsa huvitavaks, harivaks ja empaatiliseks. Markeeritud on kõik erinevad loomeperioodid ja žanrid ning publiku tõelisteks maiuspaladeks nimetaksin tingimata töid, mida pole aastakümneid avalikult eksponeeritud, näiteks esimest üldlaulupidu kujutavat hiigelmaali 1940. aastate lõpust, 1966. aasta poolabstraktseid kompositsioone või kunstniku tütre, väimehe ja tütrepoja kolmikportreed (1972).
Kui 1869. aasta üldlaulupeo pilti peaks õigupoolest suhtuma kui kurioosumi, ametliku nõukogude ajaloomaaliga haakuva pitoreskse katsetusena, siis peaaegu religioosse hardusega kujutatud tütrepere psühholoogilise grupiportree on värvigammalt erandlikult vanameisterlik töö Kitse loomingus. Teisel grupiportreel aastast 1956 peegeldub vastu ajastu äng, inimesed sel pildil vaatavad meile vastu nagu surmtõsised ja kergelt hirmunud marionetid, kes pandud vastu tahtmist poseerima. Kahtlemata on näituse koloristlikke šedöövreid saksa-aegse Tartu õhtuse Barclay platsi müstilise varjundiga vaade ja 1946 suure üldistusega maalitud, kohati abstraktsele kompositsioonile lähenev pilt “Meenutused”, demonstreerides suurepäraselt ja iseloomulikult kunstniku vormiotsinguid.
Ülimalt mitmekülgse Elmar Kitse puhul on sageli spekuleeritud, et mis oleks tast veel saanud, kui ta oleks enne 1940. aasta juunipööret jõudnud Pariisis ära käia … Juba Pallases purskus tema ürgne ja spontaanne maalijatalent võimsalt välja ning ilma kahtluseta peetakse teda oma lennu (1939) andekaimaks lõpetajaks. Ühelt poolt samastus noor Kits isikupäraselt Pallasele tüüpilise uusimpressionistliku maalikooliga, kuid kui vaatame tema 1940. aastate esimese poole töid varemeis Tartust ja kaunitest tantsijataridest, on selge, et Kits oli originaalselt sünteesimas pallaslikku kolorismi ja peent valgusekäsitlust picassoliku abstraktsiooniga, mõeldes juba ehk ka abstraktse kunsti võimalustele nagu tema õpetaja Ado Vabbe ligemale kolmkümmend aastat varem. 1950. aastate lõpul pöördus ta samade otsingute juurde tagasi ning Kitse ülevaatenäitusest 1966. aastal (toimus nii Tartus kui 1967 Tallinnas) kujunes Eesti moodsa kunstiajaloo tähtsündmus.
Jah, kui vaja, tegi Kits ka ametlikku nõukogude kunsti ja viinaraha jaoks viskas haltuuratki. Hinnaalandust lubas ta endale aga harva (vastavate näidetena ripuvad Viinistuski mõned 1960. aastate hõredad kompositsioonid). Kuid enamik Kitse 1960.-70. aastate temperatehnikas kohvikupiltidest ja fantaasiamaalidest, milles korduvad paljude variatsioonidega kindlad kujundid ja motiivid, moodustab omaette peatüki kunstniku loomingus.