12.06.2009, 00:00
Elo Viiding “Meie paremas maailmas”
Tuum, 2009.70 lk.
Elo Viidingu tekstid jõuavad oma halastamatus sarkasmis tihti välja
eneseparoodia piiridele, mõjudes nõnda tahes-tahtmata
lõbustavalt, nii nagu süngemeelne kirjanik Lammas Andrus
Kivirähki lasteraamatus “Sirli, Siim ja saladused”.
Luuletajaid, kes ümbritsevat maailma kogu täiega selle
ebatäiuslikkuse pärast hukka mõistavad, on varemgi
nähtud, aga enamasti nad on end esitlenud roosinupukestena suures
pasameres. Elo Viidingu lüürilise mina hoiak on täpselt
vastupidine. Saavad kõik – emmed ja lapsed, jõmmid ja
tibid, mersud ja kaubakataloogid, kaunishinged ja moralistid, koertest
rääkimata. Ja eriti hoidku alt “roosinupukesed”, kelle
süü seisneb õdusas enesega rahulolus, enesekindluses. Halb on,
kui inimesed tunnevad end halvasti, aga veel halvem on, kui nad arvavad, et
tunnevad end hästi – sest esiteks nad petavad end ja teiseks pole
nad heaolu ära teeninud. Säärane järjekindel negatiivsus
külvab õrnemas hinges segadust: tekitab süütunnet
või vähemalt ärritab süütunde tekitamise katsega.
Samastumissooviga lugeja üritab võib-olla sisse võtta koos
Elo Viidingu lüürilise minaga ebatäiusliku maailma
süüdistaja positsiooni, aga lüüriline mina ei paku
samastumiseks pidepunkte – “positiivset programmi” või
helgusevõimalust. Säärast nurinat püüab Elo Viiding
uues raamatus juba ette summutada luuletusega “Kriitik sooviks mu luulelt
rohkem helgust”, naeruvääristades üldse igasugust
kunstilist õdususetaotlust. Ei leia siit lootust ega lohutust, aga ka
mitte vähimatki enesehaletsust ega ka eneses kahtlemist.
Uue luuleraamatu pealkiri on muidugi puust ja punaselt sarkastiline. Hoiakud
on Elo Viidingu luules jäänud ikka samaks, aga tehnika on läinud
paremaks. Vanasti kippusid ta luuletused laiali vajuma.
Vaatepunktid vaheldusid ühe ja sama teksti sees liiga sageli ja
järjekindlusetult (lülitudes näiteks iroonialt otsesele
süüdistusele ja tagasi). Praegused tekstid on seevastu
läbimõeldud ja lõpetatud, vabade assotsiatsioonide asemel
kasutatakse neis tõhusalt klassikalisi retoorikavõtteid
(igasuguseid ana- ja epifoore jm).
Raamat algab
üheteistkümne monoloogiga Ovidiuse “Heroiinide kirjade”
laadis. Neis kõnelevad üksildased provintsinaised, kelle teadvus
koosneb enam-vähem ainult klišeedest ja rahutusest.
Teist tsüklit “Teine” läbib igatsev fraas “teine,
kes oleks teine”, mis näib viitavat enesest
väljapääsemise ja dialoogi taotlusele. Võimsaim
tsükkel on surnuteriigiga dialoogi astuv “Varjud”, milles on
aimata kaugeid allusioone Kaplinski “Tolmust ja värvidest”
või Krulli “Meetrist ja Demeetrist”. Viimane tsükkel
“Meie paremas maailmas” viib eksistentsiaalsete teemade juurest
jälle vana tuttava sotsiaal- ja kommunaalkriitika juurde. Loeme, et
inimesed kannavad ekspluateeritud Hiina tööliste õmmeldud
teksaseid, et valimispropaganda, ühislaulmine, raha
väärtustamine ja raha halvustamine on kõik ühtviisi
nõmedad, et linnaametnikud ja arvamusliidrid suhtuvad ebainimlikult
kodututesse ja enesetapjatesse jne. Nagu vanal ajal öeldi: vajalik raamat,
kaasaegne raamat.