Elo Viidingu tekstid jõuavad oma halastamatus sarkasmis tihti välja eneseparoodia piiridele, mõjudes nõnda tahes-tahtmata lõbustavalt, nii nagu süngemeelne kirjanik Lammas Andrus Kivirähki lasteraamatus “Sirli, Siim ja saladused”. Luuletajaid, kes ümbritsevat maailma kogu täiega selle ebatäiuslikkuse pärast hukka mõistavad, on varemgi nähtud, aga enamasti nad on end esitlenud roosinupukestena suures pasameres. Elo Viidingu lüürilise mina hoiak on täpselt vastupidine. Saavad kõik – emmed ja lapsed, jõmmid ja tibid, mersud ja kaubakataloogid, kaunishinged ja moralistid, koertest rääkimata. Ja eriti hoidku alt “roosinupukesed”, kelle süü seisneb õdusas enesega rahulolus, enesekindluses. Halb on, kui inimesed tunnevad end halvasti, aga veel halvem on, kui nad arvavad, et tunnevad end hästi – sest esiteks nad petavad end ja teiseks pole nad heaolu ära teeninud. Säärane järjekindel negatiivsus külvab õrnemas hinges segadust: tekitab süütunnet või vähemalt ärritab süütunde tekitamise katsega. Samastumissooviga lugeja üritab võib-olla sisse võtta koos Elo Viidingu lüürilise minaga ebatäiusliku maailma süüdistaja positsiooni, aga lüüriline mina ei paku samastumiseks pidepunkte – “positiivset programmi” või helgusevõimalust. Säärast nurinat püüab Elo Viiding uues raamatus juba ette summutada luuletusega “Kriitik sooviks mu luulelt rohkem helgust”, naeruvääristades üldse igasugust kunstilist õdususetaotlust. Ei leia siit lootust ega lohutust, aga ka mitte vähimatki enesehaletsust ega ka eneses kahtlemist.



Uue luuleraamatu pealkiri on muidugi puust ja punaselt sarkastiline. Hoiakud on Elo Viidingu luules jäänud ikka samaks, aga tehnika on läinud paremaks. Vanasti kippusid ta luuletused laiali vajuma.


Vaatepunktid vaheldusid ühe ja sama teksti sees liiga sageli ja järjekindlusetult (lülitudes näiteks iroonialt otsesele süüdistusele ja tagasi). Praegused tekstid on seevastu läbimõeldud ja lõpetatud, vabade assotsiatsioonide asemel kasutatakse neis tõhusalt klassikalisi retoorikavõtteid (igasuguseid ana- ja epifoore jm).


Raamat algab üheteistkümne monoloogiga Ovidiuse “Heroiinide kirjade” laadis. Neis kõnelevad üksildased provintsinaised, kelle teadvus koosneb enam-vähem ainult klišeedest ja rahutusest.


Teist tsüklit “Teine” läbib igatsev fraas “teine, kes oleks teine”, mis näib viitavat enesest väljapääsemise ja dialoogi taotlusele. Võimsaim tsükkel on surnuteriigiga dialoogi astuv “Varjud”, milles on aimata kaugeid allusioone Kaplinski “Tolmust ja värvidest” või Krulli “Meetrist ja Demeetrist”. Viimane tsükkel “Meie paremas maailmas” viib eksistentsiaalsete teemade juurest jälle vana tuttava sotsiaal- ja kommunaalkriitika juurde. Loeme, et inimesed kannavad ekspluateeritud Hiina tööliste õmmeldud teksaseid, et valimispropaganda, ühislaulmine, raha väärtustamine ja raha halvustamine on kõik ühtviisi nõmedad, et linnaametnikud ja arvamusliidrid suhtuvad ebainimlikult kodututesse ja enesetapjatesse jne. Nagu vanal ajal öeldi: vajalik raamat, kaasaegne raamat.