Elu motofestival Schilling

Kaili ja Kairi käisid Kilingi-Nõmmel ilusa muusika festivalil Schilling ilusaid elamusi ja elu motot otsimas. Selleks nad kuulasid muusikat ja rääkisid inimestega. Leidsid kõike ja rohkem veel.

Mihkel K. (festivali esineja ansambliga Mirabilia, tuntud ka ansamblist Tehnoloogiline päike)

Kaili: Kuidas sinu kontsert läks? Ja kuidas sulle meeldib siin?

Mihkel: Väga hea laiv oli, aga lapsed ja alkohoolikud ei olnud veel tantsima hakanud. Aga üldiselt käib see asi siin väga mõnusalt. Kas see läheb otse-eetrisse?

Kaili: Jaa, Pereraadiosse.

Kairi: Mereraadiosse?

Mihkel: Eelkõige on see ikkagi sotsiaalne pidu, ma olen väga palju kuulnud sellistest inimestest, kes ei olegi tulnud siia just mingit bändi kuulama, vaid naudivad lihtsalt olemist, musa taustaks. Inimesed saavad kokku ja räägivad lihtsalt juttu: bla-bla-bla-bla-blaa jne.

Kairi: Räägime siis üldisest festivali meeleolust.

Mihkel: Ma ei tea, olen olnud põhiliselt lava taga.

Kaili: Lava taga? Kus on lavatagune? Need vetsud seal või?

Mihkel: Seal ekraani taga. Aga ma soovitan teil minna kindlasti sööma sinna vegetelki, kus on mingid soja grillasjad. Ja minge kiiresti, siia on täna tulemas üle 2500 inimese.

Kaili: Kui palju praegu on?

Mihkel: 2000 umbes, pluss-miinus 5.

Kairi: Aga mis on su elu moto?

Mihkel: Kuna ma olen vana motomees, siis minu elu moto ongi moto.

Kaili: Kas sa motoga tulidki?

Kairi: Kas sa tulid elu motoga?

Mihkel: Ei. Tulin Elo Motoga.

Kairi: Selle elu moto võiks panna läbivaks teemaks.

Kaili: Mihkel, tänu sulle sai see läbivaks teemaks meie artiklis.

Mihkel: Elu moto on moto… see kõlab nagu motoüritus.

Kairi: Kas see ei olegi siis mootorratturite pidu?

Kaili: Kas me oleme siis vales kohas?

Kairi: Kas see ei olegi Hard Rock Laager?

Taavi L. (Schillingu korraldustiimi liige, tuntud ka kui Galaktlan)

Kairi: Mis bänd sulle meeldis?

Taavi: No praegu on üritus alles poole peal, aga üldiselt mulle on ikka enam-vähem meeldinud. Väga meeldis Mirabilia ja Argo Valsi meditatiivne kitarrimuusika.

Kaili (samal ajal pekstes Kairit hilinemise pärast): Ja me ei näinudki neid! Tänks, Kairi!

Kairi: Nii et need kaks, mida me ei näinud, on senini kõige paremad?

Taavi: Aga õnneks on pooled bändid veel ees.

Kaili: Keda sa ootad veel kangesti?

Taavi: Tahaksin kangesti Marten Kuningat näha. Ma nägin eile soundchecki ja oli paljulubav.

Kaili: Sa oled siin juba mitmendat päeva?

Taavi: Eile õhtul saabusin.

Kaili: Kus sa magad? Millise põõsa all sa magad?

Taavi: Siin lähedal on üks vana võimla, mille põrandal ma magan.

Kairi: Mis on su elu moto?

Taavi: No see tuli nüüd küll äkki ju.

Kaili: See tulebki alati äkki!

Taavi: Ma arvan, et jagan seda motot, et ”do not panic”.

Villu K. (festivali külastaja)

Kaili: Mis sulle siin meeldib?

Villu: Ma alles tulin praegu.

Kairi: See ei ole vabandus! Mis sulle oleks meeldinud?

Villu: Mind huvitab kõige rohkem Sean Nicholas Savage.

Kaili: See tuleb alles!

Kairi: Ütle siis praegu lihtsalt seda, mis on su elu moto.

Villu: Elu moto…ikka sillutada teed parema eluni.

Kairi: Väga hea ja väga sügav.

Kaili: Kas me saame lõpuks vetsu minna?

Villu: Jah, palun-palun!

Kristjan L. ja sõbrad (festivali külastajad)

Kairi: Mis teete?

Kristjan: Meil on käsil sügavfilosoofilised teemad elu tantsu teemal.

Kaili: Ütle oma elu moto ka.

Kristjan: Igaüks peaks leidma oma elu tantsu.

Kairi: Väga hea moto!

Kristjan: Aga kas siin mingi pidu ka pärast on või?

Kaili: Meie autos.

Kristjan: Kus teil auto on?

Kairi: Siinsamas lähedal.

Kristjan: Bussijaamas või? Meil on ka seal, nii et me tuleme sinna.

Vahekokkuvõte #1

Kairi, Kaili ja Kerli (festivali külastaja)

Kairi: Millised siis on festivali muljed siiamaani? Millised bändid on meeldinud?

Kaili: Väga head. Olen kuulnud palju bände.

Kairi: Kuidas meeldib praegu esinev ansambel Aken?

Kaili: Minu meelest ongi Fenster üks lahedamaid bände siiamaani. Mõned teised olid natuke igavamad.

Kairi: Aga kas teate, kuidas see bänd omale nime sai?

Kaili: Ma nagu kusagilt lugesin selle kohta…

Kairi: Lauljale kukus aken pähe!

Kerli: Oot-oot, mis juhtus? Praegu või?

Kairi: Tõesti, ma ei näegi laulja pead.

Kaili: Ei-ei, see juhtus juba ammu, mitte siin.

Kairi: Kaili, aga mis sinu elu moto on?

Kaili: Kõigeks valmis.

Katrin P. ja Kaur G. (festivali külastajad)

Katrin: AK mees juba üritas meiega intervjuud teha.

Kairi: Mis on teie elu moto?

Katrin: Kas te teete Elukirjale artiklit? Vaata, kui äge meik tal on (Prince Rama lauljal — toim.).

Kaur: Elu moto on see, et võib-olla peaks lavale lähemale minema.

Kaili: Väga hea moto!

Kaur: Kuulge, nüüd võiks lavale lähemale minna.

Katrin: Kas sa mõtled seda tõsiselt?

Kairi: Ega ei tohi oma elu motoga nalja ju teha!

Jaan P. (laulja, esines kolm korda Pehulaval)

Kairi: Elu moto?

Jaan: Igatahes… pean sellele kohe mõtlema. Ega sinna ei olegi kohe midagi muud vastata, kui et väoooõuäö või midagi niisugust.

Kaili: Aga kuidas su kontserdid läksid?

Jaan: Hästi.

Tundmatu mees (festivali külastaja)

Kairi: Rääkige palun, milline bänd teile meeldis.

Tundmatu: Musta kitarriga bänd meeldis kõige rohkem.

Kaili: Sean Nicholas Savage?

Tundmatu: ei teagi, nad (korraldajad — toim.) oleksid võinud enne tutvustada, mis bändiga tegu on.

Kaili: Aga mis on teie elu moto?

Tundmatu: Moto või mõte?

Kairi: Moto muidugi — mõte ei huvita kedagi.

Tundmatu: Et kunagi ei peaks nutma. Et oleks lõbus.

Vahekokkuvõte #2

Kairi ja Kaili

Kaili: Sean Nicolas Savage oli ikka vaieldamatult parim. Ta võiks vabalt olla tänapäeva Kremli ööbik. Tema hääl paneb naistel ikka põlve värisema küll. Ta on väga omapärase hääle ja laulmismaneeriga, veits friiki, aga mitte häirivalt. Vastupidi, tema veidrus annab talle kui artistile palju juurde ja ometi ei mõju see punnitatuna. Väga ehe oli ka tema lavaline liikumine, mida võiksid iseloomustada sellised sõnad nagu ennastunustav ja andunud. Ja sealjuures ei läinud asi kordagi teatraalseks. Tüüp lihtsalt ongi selline äge. Aga mida me veel kuulasime?

Kairi: Pehk oli hea, Andur oli hea… Marten Kuningas muidugi.

Kaili: Marten oli hea. Ma olin Kerliga praktiliselt lava peal, mis tähendas, et meil oli väga hea ülevaade laval toimuvast. Inimmass pidi oma elu elama kusagil allpool, aga meie ei pidanud olelusvõitlust läbi tegema. Ja Marten oli tubli, tal tuli ikka nii hästi välja.

Kairi: Tal on ikka nii head lood.

Kaili: On.

Kairi: Ma isegi olin valmis ostma selle plaadi, aga seda ei olnud enam. Käisin raha välja võtmas ja vahepeal olid plaadid otsa saanud.

Kaili: Seda ei olnud algusest peale enam. Aa näe, meie juurde tuleb see Savage’i kitarrist. Ta tegi lauljale lava peal musi. Tahab vist meile ka teha.

Madis N. (peab plaadipoodi Biit, Schillingul on väike filiaal püsti pandud)

Madis: Mida te soovite?

Kairi: Ikka elu motot.

Madis: Issand, elu moto… schillida!

Kaili: Tänane lemmikbänd?

Madis: Väljasõit rohelisse.

Kairi: Aga lemmikbänd üldse?

Madis: Nii keeruline küsimus. Kõige lemmikum üldse kogu maailmas on Prince.

Kaili: Õige vastus!

Madis: Kuhu te kogute seda?

Kairi: Ekspressi.

Madis: Kusjuures, inimesed lähevad segadusse selle elu moto küsimuse peale.

Kairi: Lähevad jah, aga miks nad lähevad? Ma just mõtlesin, et äkki inimesed on selle välja mõelnud enda jaoks.

Madis: Jah, tulin Schillingu festivalile kella kolme ajal ja hakkasin mõtlema, mis mu elu moto on. Aa, tegelikult minu tänane moto on see, et tahaks šašlõkki saada, aga siin kõik mingi koššer toit. Ma suren juba. Kõige rohkem oli siin liha moodi vegekohviku tofuvardad. Mina küsisin esimese asjana kelleltki, et oh kust sa selle liha said. Aga ei, vege.

Kaili: Aga plaadimüük läks täna vist hästi?

Madis: Müüsin täitsa toredasti, Marteni müüsime kõik täiesti ära ja oleks võinud ka rohkem müüa.

Saabub Kristjan L.

Kristjan: Madis, sa pidid laulma hakkama ju täna veel.

Kairi: Meie pidu tuleb ju veel ja Madise laulud ongi seal meie peol, ta on peaesineja.

Madis: Kus teie pidu toimub?

Kaili: Autos.

Inge-Liina (väike laps)

Kaili: Mis sulle siin festivalil meeldis?

Inge-Liina: Meeldis see, et õde viis mind süles koju.

Kairi: Kas sa tantsida ka said?

Inge-Liina: Jah, ja sain juua osta neli korda.

Kaili: Mis jooki sa jõid?

Inge-Liina: Kõrrejooki.

Kaili: Kas sulle mõni bänd ka meeldis?

Inge-Liina: Kõik meeldisid.

Kerli P. ja Mati P. (festivali külastajad)

Kaili: Mis teile meeldis?

Kerli: Mulle meeldis see poiss seal.

Kaili: Aa, poiss oli ilus, selge.

Kairi: Mis selle bändi nimi oli üldse?

Mati: See oli see Aken, Fenster.

Kairi: Ei, Fenster oli see Saksa-USA.

Mati: Aga siis oli ta midagi muud.

Kaili: Tuleb kavalehelt vaadata…aa, The Retuses.

Kerli: See poiss oskas väga hästi trompetit mängida ja ta meenutas mulle natuke mu poega.

Mati: Nad lihtsalt jämmisid, tegid sellist jõe-indiet, et noh tuleb, mis tuleb. Teravust ei olnud, sihuke umpa oli, aga see ei olnud siiski halb.

Kaili: Mihkel K. ütles The Retusesi kohta “taruiraraa”.

Kerli: Midaaa?!

Kaili: Kerli solvus nüüd.

Kairi: Mis on teie elu moto?

Mati: Seal lava ees on üks kirikuteener, kes taidleb. Eelmisel aastal, kui me läksime hommikul ujuma, siis ta läks ja tegi juba kirikus uksi lahti. Selle kirikuteenri käest võid küsida.

Kairi: Küll ma küsin, aga öelge enda elu moto ka ikkagi. Te ei saa seda lihtsalt veeretada kirikuteenri õlule. Inimestel ei ole elu motot! Kuidas te elate niimoodi?

Kaili: Mototu elu.

Kairi: Mul on küll elu moto olnud eluaeg: teen mis tahan.

Kaili: Jaa, see kumas väga hästi täna ka sinu käitumisest. Aga läheks nüüd vaataks mingit gurmeesööki ja vetsu.

Mati: Gurmeevetsu?

Priit R. (festivali külastaja)

Kaili: Sa võid rääkida, mida tahad.

Priit: See üritus on selline, et ma ei pea kontsentreeruma mingile jamale, sest kõik on nii relax. Siin on puud-põõsad, ilusad jalad ja ongi kõik. See on nii vaba kui vaba.

Kaili: Millised jalad sulle meeldivad?

Priit: Ikka pikemat sorti jalad, kuna ma ise olen ju sihuke kännuämblik.

Kaili: Kas see on su moto? Kes sa oled üldse?

Priit: Arhitekt.

Kaili: Mis maju sa teinud oled?

Priit: Koledaid, koledamaid ja veel koledamaid.

Kaili: Kas nii koledaid, et ühtegi pole valmis tehtud?

Kairi: Ehitajad ei saa ehitada, sest nad hoiavad kahe käega peast kinni.

Marek M. (festivali külastaja), Aadu (koer), Hannes P. (üks festivali peakorraldajatest), Jan T. (festivali kunstnik)

Kairi: Räägi, mis bänd sulle meeldis?

Marek: ma ei ole ühtegi bändi kohanud. Käisin rohkem koerte ja lastega mööda rohelust.

Kaili: Aga mis su elu moto on?

Marek: Osta veel üks õlu.

Kairi: Aadu, aga sinul? Veel üks puu?

Aadu: Auh.

Kairi: Hannes, tule siia korra.

Hannes: Ah, mis on?

Kairi: Mis su elu moto on?

Hannes: Moto moto moto…

Kairi: Kellelgi ei ole motot. Jan, sul?

Jan: Mul on moto…mäitia (läheb ära)

Hannes: Aa, elu mõte?

Kairi: Ei, mitte mõte! Nalja teed, moto ikka.

Hannes: Mul on selle elu moto sõnastamisega probleeme viimasel ajal. Mulle vist tundubki, et oleks aeg otsida seda elu motot. Elu on sihuke amokijooks. Ma mõtlen, et ma peaks mediteerima pikemalt ja leidma selle vastuse seestpoolt. Ma hetkel ei saa vastata. Ma ei tea jah selle mõttega.

Kairi: mitte mõttega, vaid motoga.

Jan (tuleb tagasi): Kaugel olete? Moto pole kaugemale jõudnud?

Hannes: Ma sain alguses valesti aru, et mõte.

Jan: Aa, mõte ei huvita. (läheb ära)

Marek: Moto meenutab seda Kose-Pirita ringrada.

Jan (tuleb tagasi) Ikka mõtled veel? (läheb ära)

Hannes: Mõtlen. Mul on viimasel ajal jäänud nii palju mõtteid mõtlemata.

Kairi: Ei, moto. Meid ei huvita mitte ükski mõte.

Hannes: Aga see moto noh, see on nagu mõte. Tead mis, mul hetkel elu moto ongi see žõnn-žõnn. Ta ongi sellises võrina faasis. Ta praegu põriseb, aga see on igav mõnes mõttes.

Jan (tuleb tagasi): Kas selgus midagi?

Kairi: Ta on põrina faasis.

Jan: Oled kolmveerand tundi juttu ajanud, aga ei ole motoni jõudnud.

Kairi: Ei, Hannes jõudis, aga kas sa ka jõudsid?

Jan: Ma ei ole sellega tegelenud. Sekund, ma lähen otsin enda moto üles. (läheb ära)

Kaili: Aga lemmikum bänd?

Hannes: Prince Ramat ootasin kindlasti.

Kairi: Kas jäid rahule?

Hannes: Jäin.

Kaili: Nicholast ei oodanudki?

Hannes: Ma ei teadnud Nicholasest eriti palju, aga mulle meeldis Nicholas rohkem.

Kaili: Marek, mis bänd sulle ikkagi meeldis siis?

Marek: See sümpaatne härra, kellel olid väga suured augud sokkide sees.

Kaili: See oli siis Nicholas järelikult. Hannes, kas publikurekord tuli ära?

Hannes: Tuli.

Kairi: Palju tuli publikut? Nüüd oleme nagu tõelised ajakirjanikud.

Hannes: Mul ei ole selle kohta pressiteadet veel vormistatud.

Kaili: Aga äkki vormistad siis praegu ära?

Hannes: No rohkem, kui mullu.

Marek: Mina ütleks nii, et oli 5-6 koera.

Kaili: Aga eelmisel aastal?

Marem: Vähem. Kõige rohkem 4.

Kairi: Aga läheme vaatama neid türklasi ka siis (Hayvanlar Alemi — toim.) Jan läks otsima praegu küll elu motot, aga vaevalt, et ta tagasi tuleb. Ega seda elu motot ei ole lihtne leida.

***

Selline festival oligi. Meie tagasihoidliku arvamuse kohaselt Eesti ilusaim ja mõnusaim festival. Kui see läbi sai, hakkasid kõik rääkima, et kusagil mängib plaate legendaarne Kilingi-Nõmme DJ Rando S. Teda ei leidnud keegi üles. Küll aga leiti üles autopidu, mis kestis nii kaua, kuni aku sai tühjaks. Vapramad pidulised lõpetasid oma festivali järve ääres hommikupäikeses, nagu Schillingul ikka kombeks.