Elu on üks hädaorg
Kes on Lemony Snicket ja mis on tema “Sari õnnetuid lugusid”? See on lastele mõeldud raamatu- ja filmisari kolmest Baudelaire’i lapsukesest, kus sissejuhatuse kohaselt puuduvad õnnelik algus, õnnelik keskpaik ja õnnelik lõpp. Need on tegelased, kellega toimuv on tulvil ebaõnne, häda ja hukatust.
Kunagi kirjutasin ühe Snicketi raamatu tutvustusse, et ärge ostke oma lapsele seda teost, kui ta on päeval järjest üle kahe tunni vait, kardab metsi, räägib omaette, keeldub naabrilastega suhtlemast, loeb “Mahtra sõja” peksustseeni üle ühe korra või vahib öösiti liiga pikalt kuud. Sama kehtib ka filmi kohta – saan aru küll, et selle negatiivse retoorika puhul on tegu väljapeetud musta huumoriga, aga miskipärast tundub mulle, et kõik esimese klassi jumbud ei pruugi seda koodi lahti murda. Teatavasti võib nalja/tõsise jutu ja filmireaalsuse/elureaalsuse lahutamine osutuda üle mõistuse käivaks ülesandeks mõnele täiskasvanulegi. Kui te mõnel hallil teisipäeval tutvute Masenduse Maanteega, mis kulgeb haiglaselt hallide põldude keskel, kus kidurate puude otsas kasvavad nii hapud õunad, et ainuüksi neid vaadates hakkab paha ja Sünguse Jõega, mille voolust on üheks kümnendikku muda, võib endalgi enesetunne viletsaks minna.
Praegu kinos jooksev film “Lemony Snicketi sari õnnetuid lugusid” on kokku kirjutatud kolme raamatu osa pealt, mis on kõik ka eesti keeles olemas: need on “Ahastav algus”, “Roomajate ruum” ja “Avar aken” (kokku peaks Snicketeid olema 11 - super turundusnipp ilmutada lühikesi sariraamatuid, mida lapsed kobeda raha eest koguma kukuvad).
Võib öelda, et Baudelaire’i laste jaoks on Hollywoodi filmiks muutumine olnud tunduvalt õnnelikum seiklus kui enamiku maailma raamatukangelaste jaoks – üldine toon on muutunud helgemaks ja kolmest mitte liiga sisutihedast (kvaliteedi ega mahu poolest ei anna näiteks Harry Potteriga võrrelda) raamatust on kokku saanud ühe korraliku süžeega lastefilmi.
Filmi osatäitjad on muljetavaldavalt moodsad - Jim Carrey, Meryl Streep, Dustin Hoffmann, Jude Law jt. Raamatu juures on väärtuslikuks momendiks vaimukad ja äärmuslikult ekstsentrilised karakterid (näiteks krahv, kes on nii vastik, et nuuskab nina kardinatesse), kellega kohtume ka filmis. Lisaks geniaalsele Jim Carreyle (kuri krahv Olaf) on üks kõige ägedamaid tegelasi ebamäärases vanuses pere pesamuna Sunny, kes on vaevu saapast suurem ning kelle hobi seisneb oma nelja tugeva hambaga hammustamises – vastavalt hammustuse tugevusele näitab ta välja oma sümpaatiaid ja ebasümpaatiaid. Lisaks muule räägib ta oma keeles sõnadega nagu “gäkk”, “juuk” ja “hõks”, meenutades ühte mu armsat sõpra pärast neljandat õlut.
Väga hea kunstnikutöö (grimm sai Oscari) ja silmatorkavalt hea atmosfääri- ja detailitunnetusega production design muudavad filmi visuaalse poole peaaegu täiuslikuks.
Sisu poolest jääb ikkagi raamatutesse suurem ja filmi väiksem ebakõla sisse – midagi on siin valesti. Täiskasvanut jäävad häirima kunstlikult laiema auditooriumi haaramiseks mõeldud nõksud (silma kujund, advokaadihärra Poe, Baudelaire’id jne) ning häirivalt oskuslik turundus (lasteraamatu puhul lisandub sarjale raamatutele ka film ja lõputu kogus igasuguseid vidinaid, mis tuleb osta). Ma miskipärast arvan, et Lemony Snicketi nime taga olev Daniel Handler kirjutas sarja mõne geniaalse turundusinimese tellimuse peale, väga konkreetselt sihtgrupile mõeldes ja Harry Potteri rajatud fantastika- ja nõidusehullusest rajatud vundamendile toetudes.
Ja laste seisukohast vaadates olen ma kindel, et kui üks õrnake kuueaastane loeb esimeselt lehelt, et õnnetule algusele järgnevad õnnetu keskpaik ja õnnetu lõpp, siis talle ei pruugi see tunduda eriti cooli musta huumorina.
Raamatu või filmi peale kurvaks muutunud lastele tuleks ravi eesmärgil välja kirjutada üks seanss Wes Andersoni filmi “Steve Zissou ja veealune maailm”.
