Elu ongi lühikene…
Elu on tõesti lühike. Mõelda vaid, kui palju oleks veel teha tahtnud või jõudnud Mati Unt, Ott Arder, Andres Vanapa… ja kõik teised kallid kadunukesed. Tegelikult on iga minut, tund ja päev arvel. Me ainult ei tea, palju neid tunde või aastaid on meile antud. Eesti professionaalse teatri sünni eel entusiastlikult teatri ümber ja sees rahmeldanud Adolf Rühkale oli antud elada vaid 23 aastat (1878–1901). Andrus Kivirähk on Eesti Draamateatris lavale jõudnud näidendis "Adolf Rühka lühikene elu" meie teatriloo kontekstis unustatud teatritegija varjust valguse kätte toonud.
Adolf Rühka oli asjaarmastaja (nagu tegelikult kõik möödunud sajandi alguse teatritegijad) ja pööraselt teatritegemisest sisse võetud. Rühkale antud napp elamise aeg ei annagi meile vastust, kas tegu oli lihtsameelse ja andetu diletandiga, kes genereeris oma noorusaastad teatrisse lihtsalt seetõttu, et armumise aeg oli käes ja ahvatlevaid neidiseid polnud hetkel käepärast. Või tõusnuks Rühka, kui oleks talle rohkem aastaid antud, teatriajaloo pjedestaalile, kus on väärilise koha leidnud August Wiera, Karl Menning jt.
Oli ju noorukese Rühka "edimeste katsetuste" aegu August Wiera juba 40 tuuris. Ka Karl Menning, kellest pärast Wierat sai 1906. aastal Vanemuise teatri juht, alustas Eesti teatri reformimist küll noore mehena, aga ometigi oli tal aastaid juba 32. Nii me ei teagi, mida võinuks ja jõudnuks teha see Tarvastu poiss, kohtukirjutajana tööd rügav Rühka, kui tiisikus poleks teda 23. eluaastal teispoolsusse viinud.
Kivirähi näidendi võlu, valu ja paradoks selles väljendubki – kas hinnata etableerunud professionaalsust (mida kohtukirjutajast Rühkal ei olnud ega saanudki olla) või tahta märgata heleda leegina põlevat andumust, mis võib-olla on rohkem väärt kui omandatud käsitööoskus või seltskondlik positsioon.
Kivirähi näidend pole pelgalt hästitoimivale skeemile (teater teatris) üles ehitatud fiktsioon. Näidendi (kokku on tal neid juba 22) teema ilmneb tasahilju küsimuses: miks me olemas oleme? Nii lihtne see ongi.
Ingomar Vihmar lavastajana on selle lihtsa tõe kinni püüdnud. Kuigi lavastuses on ka "teatraalset müra", kõlab Rühka-loo lavaline põhitoon autori kirjutatuga ühes helistikus. Kuuldavasti olla Kivirähk näidendit kirjutades mõelnud peategelast Rühkat kehastama Mait Malmsteni. Nüüd mängib noorukest Rühkat hoopiski kevadel teatrikooli lõpetav näitlejaüliõpilane Risto Kübar, vanuselt Rühka eakaaslane. Ja selle üliõpilase rollitegu tasuks tähele panna: ammu pole meie lavadel kohanud nii ilmekat kehaplastikat, kus liigutus on kohati isegi väljendusrikkam kui sõna ise. Profid nagu Tõnu Aav, Ülle Kaljuste, Aleksander Eelmaa, Ivo Uukkivi mängivad mõnuga, on oma rollifinessides ehk isegi kalkuleeritult täpsemad. Seda enam paigutub Risto Kübar oma esimese suurrolli sooritusega kongeniaalselt näidendi ja Rühka isiksuse konteksti.
Nii Kivirähi näidendist kui ka Vihmari lavastusest õhkub soojust, rõõmu teatritegemisest. Ehkki see kõik on nii üürike – teater kestab ju ainult hetke. Nagu elugi. Oli ja läks. Ka noore Erika Tetzky lühikeseks jäänud teatrilend Kivirähi 1999. aastal avaldatud romaanis "Liblikas". Kes pole veel jõudnud, võiks enne Rühka-etenduse külastust selle romaani läbi lugeda.
"Adolf Rühka lühikene elu"
kurbmäng kahes jaos
Autor Andrus Kivirähk, lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Pille Jänes. Mängivad Risto Kübar, Lembit Ulfsak, Mirtel Pohla, Taavi Teplenkov, Ülle Kaljuste, Martin Veinmann, Tõnu Aav, Külli Reinumägi, Elina Reinold, Aleksander Eelmaa, Ivo Uukkivi.
Esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis 4. detsembril.
