Elu pureb kahest otsast

“

Jõgi voolab läbi linna

”

Autor

Antti Tuuri

.

Lavastaja

Ingomar Vihmar

.

Osades

Anti Reinthal

,

Mihkel Kabe

l,

Lauri Lagle

,

Tõnu Aav

,

Mari Lill

,

Mari-Liis Lill

,

Viire Valdma

,

Ivo Uukkivi

,

Tiit Sukk

,

Tõnu Oja

jpt.

Lavastuses kõlab elav muusika, laulusõnad tõlkinud

Merca

ja

Aapo Ilves

.

Esietendus 23. detsembril Eesti ­Draamateatris.

Soome buum Eesti teatrites jätkub. Draamateatri repertuaari lisandus hiljuti Ita Everi nauditaval soleerimisel kulgeva põhjanaabrite eneseiroonilise sõnaohtra ekspressiivse komöödia “

Soome hobune

” (lavastaja ­

Roman Baskin

) kõrvale ka üks nostalgilisem, romantilisem lugu.

“Jõgi voolab läbi linna” kujutab endast kolme tundi kaurismäkilikku null-toonil jauramist. Sellist vaikset, alla-andvat, al(l)amängivat laadi – pigem näidata vähem kui rohkem emotsiooni, ehk siis võte, mida suurel laval, suures saalis on ütlemata raske harrastada, kui suurendusklaasi (videot näiteks) appi ei võta.

Siiski õnnestub lavastaja Ingomar Vihmaril kogu trupp ühte võtmesse murda. Too väljapeetud montoonsus, mida katkestavad ja samas struktureerivad kelmikad laulunumbrid live-bändiga (Tiit Ojasoo “Julia” mõtteline järg), on üpriski filmilik ja Draamateatri kontekstis ebatüüpiline tulemus.

Keskne kuju nukras komöödias on trükikoja asjapulk

Ilmari Autio

(

Anti Reinthal

), üks elujões vastupanu osutamata kaasa hulpiv tuim, iseloomutu, paaril korral ägestumise lähedale jõudev, kuid siis ka kohe käega lööv naisevõtuikka jõudnud mees, kellel küll õiglustunne õige koha peal, huumorimeel ka, aga vat pealehakkamist ei ole. Unistused on, aga ah mis nüüd mina...

Ilmari viskab streiki hauduvate kolleegidega viinuskat, käib kodus ema halamist ja ropu suuga isa sõjamälestusi kuulamas, saab tuttavaks joodik-kunstniku ja elunautlejaga (Ivo Uukkivi), kohtab vana sõjaväekaaslast (Margus ­Prangel), kes nurub tähelepanu anekdoote ikka kaks korda rääkides (ja kui siis ka keegi ei reageeri, räägib kolmandat korda veel).

Elu voolab neist tegelinskitest läbi nagu svammist, nad on

Barbi Pilvre

definitsiooni kohaselt tüüpilised jobud, mehed, kes ei otsusta midagi ning kellel põhimõtteliselt ei olegi ambitsiooni oma elu ise juhtida ja sellega kaasnevat vastutust kanda.

Tillukeste täpsete detailidega rikastatud pildikesed – Tõnu Oja mängitud trükikoja juht paljastab püsti tõustes pintsaku all dressipüksid ja kingad; naised tantsivad suitsuses baaris, käekotid kramplikult õlal; Ilmari pruudil (­Mari-Liis Lill) on stiilipuhtad öösel sisse magatud patsilokid, mida ta kimbatuses ikka kammima kipub; trükkalitel ripub kõigil süütamata sigaret suunurgas – töötavad üldise minnalaskmisega. Tõnu Oja ajab karaokelikult oma laulunumbris viimases salmis järje käest – see “komistamine” on resignatsiooni tipuks.

Resignatsiooni mõttes ongi “Jõgi voolab läbi linna” hingesuguluses pigem Vanemuise repertuaaris oleva lavastusega “

Suurema kurbuseta

” (lavastaja

Ingo Normet

) kui Vihmari enda eelmise “soomlase”, jämekoomilise ja groteskselt ekspressii vse “

Kokkolaga

” Endlas. Siin on mõttesildu Vihmari “

Taksojuhtidesse

”.