Elu võimalikkusest linnaruumis

Kuidas muuta mittekohad taas tähendusega paikadeks, uurib Tartus 15.–17. augustini toimuv linnafestival UIT. Festivali korraldajate Marie Kliimani ja Kadri Linnuga käis vestlemas Hanna Linda Korp.

Juuni alguses avati Tartu kesklinnas Genialistide klubi ja Tartu Uue Teatri vahelise hoovi peal omalaadne aed-kokkusaamiskoht Uus Õu, kus korraldatakse luuleõhtuid, tantsutöötubasid, lastehommikuid, kontserte ja muid kultuuriüritusi. Lisaks sellele saab Uues Õues ka niisama jalga ja mõistust puhata.

Vastu suve, see tähendab tudengite ning seega ka potentsiaalse publiku kadumist sellise ettevõtmisega alustada tundus hulljulge – teadagi, et Tartusse satuvad suvel vaid turistid. Siis aga selgus, et Uue Õue salapärastel vedajatel mõlgub peas veelgi pöörasem mõte – korraldada lausa linnafestival nimega UIT, mis keskendub linnaruumi tsentri ja perifeeria suhetele.

Festivali korraldajad Kadri Lind (23) ja Marie Kliiman (23) jõudsid linnaruumi temaatikani kumbki isemoodi. Eelmisel kevadel kirjutas Kadri bakalaureusetöö Tartu tänavakunstnikest, kuid grafiti on teda huvitanud juba aastaid. Eelkõige paelub Kadrit tänavakunstnike idee mõtestada ruumi, kus me iga päev liigume, näiteks trajektoori kodu-töö.

Teatriteadust tudeerivale Mariele meeldib aga keskkonnateater: kuidas lavastus ja lavastuskoht omavahel suhestuvad, mil moel on võimalik publikut etendusse kaasata. Itaalias Terni festivalil nähtud João Galante ja Ana Borralho pea 100 linnakodanikust osatäitjaga lavastus ning ka teised festivalid inspireerisid Mariet niivõrd, et ta otsustas ka Tartus midagi analoogset korraldada. On ju siingi piisavalt inimjõudu ja kunstnikke!