Elukestev laulupidu
“Eesti asi”
Autor Mart
Kivastik. Lavastaja Ingomar Vihmar. Laulude õpetaja Hirvo Surva.
Mängivad Anti Reinthal, Jan Uuspõld, Tõnu Oja, Elina
Reinold, Ain Lutsepp, Egon Nuter, Kleer Maibaum, Britta Vahur.
Esietendus Viinistus 7. juulil.
Ei lähe päevagi,
kui meedias ei kirjutataks või räägitaks Eesti
riigiidentiteedist ja etnogeneesist. Ka laulu- ja tantsupidu on saanud uue
hingamise. Ühesõnaga, aetakse aktiivselt eesti asja. Ja tulebki
ajada. Nii ka Viinistus, kus mängitakse Mart Kivastiku/Ingomar Vihmari
“Eesti asja”.
Krimuna küla rahvas, kes ei
mõista lugeda ega õieti lauldagi, tahab ärkamisaja esimesele
laulupeole minna. Külla pastoriks saadetud Livio (Anti Reinthal)
eesmärgiks saab parun von Borg-Sternfeldti (Ain Lutsepp) kiuste
õpetada matsid lugema ja laulma. Liviot aitab paruni tütar Julie
(esietendusel Kleer Maibaum). Sest kuis sa laulupeole ikka lähed, kui
laulda ei mõista. Läbi raskuste õpitaksegi laulma (mitte
tavaliselt, vaid nagu A-kategooria kammerkoor) ning läbi seikluste
jõutakse ka Tartusse laulupeole.
Olen suveteatrist
näinud sel aastal kahte lavastust, “Eesti asi”
Viinistus ja Rahmani/Adlase “Jõujaam” Leevakul. Kui Leevakul
oli tants, siis Viinistul on laul. Järvesuu poiste brigaad ei saanud ilma
tantsuta kuidagi jõujaama ehitatud, Krimuna rahvas poleks ilma lauludeta
laulupeole jõudnud.
“Eesti asja” žanri pole
määratletud, vähemalt kavalehelt seda määratlust ei
leia. Ju on tundunud tegijatele, et targem on jätta žanr lahtiseks. Eks
vaataja ise siis mõtleb, millega tegu. Rahvalik komöödia
koorilauluga, pakuksin mina. Ja kui küsitaks, mis kõige enam meelde
jäi, siis vastaksingi, et laul. Hirvo Surva õpetatud laulud
kõlasid väga puhtalt ja kaunilt.
Aga kui nüüd
natuke ka teatrist ja dramaturgilisest poolest rääkida, siis tekkis
mõningaid küsimusi küll. Esimene vaatus jooksis hästi,
oli naljakas ning nauditav (mõningad tegevuslikud kordused siiski
ammendasid end). Algus meenutas pahelise pastori Gösta Berlingi lugu. Ka
Livio ei ole just suures vaimustuses, et ta saadetakse kuhugi kolkakülla
pastoriks. Ta loodab, et kui ta ei vasta ettekujutusele korralikust pastorist,
siis ta pääseb Krimunast ja jõuab tagasi Tartu.
Natuke häiris, et Krimuna rahvast ehk matse ehk eestlasi kujutati taas
nagu ikka – karikatuurselt väga lolli rahvana (nii nagu
“Maleva” filmis juba väga edukalt ära on tehtud).
See tuli küll üldjuhul näitlejatel väga hästi
välja, aga jäi kokkuvõttes siiski üheplaaniliseks. (Eriti
hea meel oli laval näha Egon Nuterit (Tolla rollis), kes võiks
rohkem mängida ja väljaspool Vana Baskini Teatrit.) Mitu korda
mainitakse, et matsid erinevadki intelligentsest rahvast selle poolest, et neil
pole häbi- ega autunnet. Mats Toomas (Jan Uuspõld), kui ta on
kubjas Villu (Tõnu Oja) käest taas kord korraliku peksu saanud,
tunnistab parunile, et tal on häbi, kuna ta ei oska lugeda.
Uuspõllu väga sarmikalt mängitud tegelasel
on esimeses vaatuses mitu situatsiooni, kus võiks esile tulla
tema inimlikum pool, kuid seda pole ei lavastuslikult ega dramaturgiliselt
edasi arendatud. Samuti jäi õhku küsimus, mis siis juhtus
eelmise pastoriga? Alguses öeldakse, et kadus ühel päeval ja
keegi ei tea kuhu. Ja jääbki teadmata, rohkem sellest ei
räägita. Oleks võinud seda põhjendada või looga
edaspidi ka siduda..
.
Samasuguseid ebaloogilisusi ja põhjendamatut
fragmentaarsust tuleb ette ohtramalt teises vaatuses, mis oma struktuurilt
meenutabki juba pigem muusikali: midagi toimub selleks, et saaks jälle
laulma hakata.
Krimuna rahvas sõidab Tartu poole ning vastu
tuleb vana, põdur ning armuvalus Kreutzwald (Lutsepp), kes vihjab
Koidulale. Ja hakatakse laulma “Sind surmani”. Siis tuleb vastu
stereotüüpselt hulluna mängitud laulutekstide looja Liiv
(Lutsepp), kes on ikka puhta segi. Ja saabki hakata laulma “Ta lendab
mesipuu poole”. Viimaks tuleb Tartus vastu veel eufoorilise entusiastina
kujutatud Jannsen (Lutsepp), kellele koor kannab ette taas ühe laulu.
Natuke kahju hakkas, et väga hea näitleja, kuid mitte
karakternäitleja, on pandud sellisesse olukorda, kus ta peab mängima
vähema kui poole tunni jooksul vähemalt kolme erinevat karakterit.
Varasemad kunstnikelood on kunstimuusemi konteksti hästi
sobinud. “Eesti asja” puhul jäi aga suhe valitud
mängukohaga arusaamatuks. Kui näiteks Leevakul mängitud
“Jõujaam” oli omas keskkonnas, mille suureks plussiks oli
just kogukondlik taust ja kohalik rahvas, kes sai isekeskis arutada, kuis need
asjad seal Leevakul ikka olid. On ju Viinistu vana kaluriküla, mis kogunud
tuntust ja jõukust vanadel aegadel tänu salakaubandusele
(rööviti ka karilejooksnud laevu). Samuti oli Viinistu üks
esimesi külasid, kes innustatult ärkamisajast, püüdis oma
lehte välja anda – Ranna Teataja esimene number ilmus 1932. a.
Materjali ja ainest kui palju. Miks just Viinistus see laulupeole mineku
lugu?
Ausalt öelda ootaks aga, et keegi
võtaks lavastada näiteks Vahingu/Kõivu
“Faehlmanni”, see oleks vastukaaluks ärkamisaja tegelaste
karikeerimisele ja pilamisele teatris. Võiks ju proovida, vähemalt.