ÄRA HAKKAB TÜÜTAMA: Üheplaaniliselt lollakas matsirahvas (vasakult: Elina Reinold, Egon Nuter, Jan Uuspõld) ei saa võimalustki oma inimlikumat poolt näidata. Hendrik Toompere Jun

“Eesti asi”
Autor Mart Kivastik. Lavastaja ­Ingomar Vihmar. Laulude õpetaja Hirvo Surva. Mängivad Anti Reinthal, Jan Uuspõld, Tõnu Oja, Elina ­Reinold, Ain Lutsepp, Egon Nuter, Kleer Maibaum, Britta Vahur.
Esietendus Viinistus 7. juulil.


Ei lähe päevagi, kui meedias ei kirjutataks või räägitaks Eesti riigiidentiteedist ja etnogeneesist. Ka laulu- ja tantsupidu on saanud uue hingamise. Ühesõnaga, aetakse aktiivselt eesti asja. Ja tulebki ajada. Nii ka Viinistus, kus mängitakse Mart Kivastiku/Ingomar Vihmari “Eesti asja”.

Krimuna küla rahvas, kes ei mõista lugeda ega õieti lauldagi, tahab ärkamisaja esimesele laulupeole minna. Külla pastoriks saadetud Livio (Anti Reinthal) eesmärgiks saab parun von Borg-Sternfeldti (Ain Lutsepp) kiuste õpetada matsid lugema ja laulma. Liviot aitab paruni tütar Julie (esietendusel Kleer Maibaum). Sest kuis sa laulupeole ikka lähed, kui laulda ei mõista. Läbi raskuste õpitaksegi laulma (mitte tavaliselt, vaid nagu A-kategooria kammerkoor) ning läbi seikluste jõutakse ka Tartusse laulupeole.

Olen suveteatrist näinud
sel aastal kahte lavastust, “Eesti asi” Viinistus ja Rahmani/Adlase “Jõujaam” Leevakul. Kui Leevakul oli tants, siis Viinistul on laul. Järvesuu poiste brigaad ei saanud ilma tantsuta kuidagi jõujaama ehitatud, Krimuna rahvas poleks ilma lauludeta laulupeole jõudnud.

“Eesti asja” žanri pole määratletud, vähemalt kavalehelt seda määratlust ei leia. Ju on tundunud tegijatele, et targem on jätta žanr lahtiseks. Eks vaataja ise siis mõtleb, millega tegu. Rahvalik komöödia koorilauluga, pakuksin mina. Ja kui küsitaks, mis kõige enam meelde jäi, siis vastaksingi, et laul. Hirvo Surva õpetatud laulud kõlasid väga puhtalt ja kaunilt.

Aga kui nüüd natuke ka teatrist ja dramaturgilisest poolest rääkida, siis tekkis mõningaid küsimusi küll. Esimene vaatus jooksis hästi, oli naljakas ning nauditav (mõningad tegevuslikud kordused siiski ammendasid end). Algus meenutas pahelise pastori Gösta Berlingi lugu. Ka Livio ei ole just suures vaimustuses, et ta saadetakse kuhugi kolkakülla pastoriks. Ta loodab, et kui ta ei vasta ettekujutusele korralikust pastorist, siis ta pääseb Krimunast ja jõuab tagasi Tartu.

Natuke häiris, et Krimuna rahvast ehk matse ehk eestlasi kujutati taas nagu ikka – karikatuurselt väga lolli rahvana (nii nagu “Maleva” filmis juba väga edukalt ära on tehtud).

See tuli küll üldjuhul näitlejatel väga hästi välja, aga jäi kokkuvõttes siiski üheplaaniliseks. (Eriti hea meel oli laval näha Egon Nuterit (Tolla rollis), kes võiks rohkem mängida ja väljaspool Vana Baskini Teatrit.) Mitu korda mainitakse, et matsid erinevadki intelligentsest rahvast selle poolest, et neil pole häbi- ega autunnet. Mats Toomas (Jan Uuspõld), kui ta on kubjas Villu (Tõnu Oja) käest taas kord korraliku peksu saanud, tunnistab parunile, et tal on häbi, kuna ta ei oska lugeda.

Uuspõllu väga sarmikalt mängitud tegelasel on esimeses vaatuses mitu situatsiooni, kus võiks esile tulla tema inimlikum pool, kuid seda pole ei lavastuslikult ega dramaturgiliselt edasi arendatud. Samuti jäi õhku küsimus, mis siis juhtus eelmise pastoriga? Alguses öeldakse, et kadus ühel päeval ja keegi ei tea kuhu. Ja jääbki teadmata, rohkem sellest ei räägita. Oleks võinud seda põhjendada või looga edaspidi ka siduda.. .

Samasuguseid ebaloogilisusi ja põhjendamatut fragmentaarsust tuleb ette ohtramalt teises vaatuses, mis oma struktuurilt meenutabki juba pigem muusikali: midagi toimub selleks, et saaks jälle laulma hakata.

Krimuna rahvas sõidab Tartu poole ning vastu tuleb vana, põdur ning armuvalus Kreutzwald (Lutsepp), kes vihjab Koidulale. Ja hakatakse laulma “Sind surmani”. Siis tuleb vastu stereotüüpselt hulluna mängitud laulutekstide looja Liiv (Lutsepp), kes on ikka puhta segi. Ja saabki hakata laulma “Ta lendab mesipuu poole”. Viimaks tuleb Tartus vastu veel eufoorilise entusiastina kujutatud Jannsen (Lutsepp), kellele koor kannab ette taas ühe laulu. Natuke kahju hakkas, et väga hea näitleja, kuid mitte karakternäitleja, on pandud sellisesse olukorda, kus ta peab mängima vähema kui poole tunni jooksul vähemalt kolme erinevat karakterit.

Varasemad kunstnikelood on kunstimuusemi konteksti hästi sobinud. “Eesti asja” puhul jäi aga suhe valitud mängukohaga arusaamatuks. Kui näiteks Leevakul mängitud “Jõujaam” oli omas keskkonnas, mille suureks plussiks oli just kogukondlik taust ja kohalik rahvas, kes sai isekeskis arutada, kuis need asjad seal Leevakul ikka olid. On ju Viinistu vana kaluriküla, mis kogunud tuntust ja jõukust vanadel aegadel tänu salakaubandusele (rööviti ka karilejooksnud laevu). Samuti oli Viinistu üks esimesi külasid, kes innustatult ärkamisajast, püüdis oma lehte välja anda – Ranna Teataja esimene number ilmus 1932. a. Materjali ja ainest kui palju. Miks just Viinistus see laulupeole mineku lugu?

Ausalt öelda ootaks aga, et keegi võtaks lavastada näiteks Vahingu/Kõivu “Faehlmanni”, see oleks vastukaaluks ärkamisaja tegelaste karikeerimisele ja pilamisele teatris. Võiks ju proovida, vähemalt.