Eestile oli 1930. aastate algus raske: üleilmne majanduskriis, kohalik poliitiline kriis, rahvuslik kriis. Väljapääs sellest leiti 1933–35, alguseks sõjaseisukorra kehtestamine ja piiriks Konstantin Pätsi riigipööre. Umbes 1936. aastaks olid uued mängureeglid paigas.


Samal ajal muutus ka kirjandus. Kümnendi algus oli veel suure väitluse järelkaja, milles vastamisi eluläheduslased Annist, Sütiste, Urgart, Kivikas, Loorits, Raudsepp jt ning umbmäärasem vaimulähedus, eeskätt Suits, Tammsaare, Semper ja Tuglas. Nüüd kujunevad uued leerid. Ühele poolele asuvad rahvuslik-riiklikult meelestatud literaadid, teise poole moodustab jälle umbmäärasem pahempoolse taustaga demokraatlik leer. Selles loos huvitavad mind rahvuslaste kesksed arusaamad kirjandusest, nii nagu nad neid väljendasid aastatel 1933–35.


Selle seltskonna üheks keskmeks on Eesti Rahvuslike Klubide ajakiri ERK, mille kirjutised liiguvad kindral Tõnissoni röögatusest “Eesti eestlastele!” kuni ülikooli rahvusteaduste professorite ja Tammsaare kainete arutlusteni rahvusluse üle. Kesksed kirjandusideoloogid on siin rahvuskirjanik Friido Toomus ja ERK toimetaja Juhan Viigant (Viidang). Laiemalt kirjutab ühiskonnast ja kultuurist ka jurist Karl Peterson (Kaarel Särgava), vana Särgava poeg. Teise tuuma moodustavad algajad literaadid, keda ühendab 1933. aastal asutatud Eesti Rahvuskirjanike Ühing, oluliseks ideoloogiks Aleksis Kallits. Kolmanda kogumi annab osa endisi siurulasi, kes juba varem olid hakanud liikuma rahvuslikele positsioonidele. Keskne ideoloog on siin Henrik Visnapuu. Lisaks võtavad sõna Johannes Aavik, Juhan Jaik, Erni Hiir jt.


Arutluste ja vaidluste ülimalt keskne mõiste, lähtepunkt ja põhi on rahvus(lus). Sõna, mis varem oli kirjanduslikes väitlustes üsna tagaplaanil, hakkavad ühel hetkel kasutama kõik, olenemata leerist ja ideoloogiast. Mõiste sisu kohta on aga literaatide seas kaks vaateviisi.


Ühe arusaama järgi on rahvus inimese olemise põhikategooria. Seda kuulutavad näiteks Visnapuu ja Adson. Sellest järeldavad nad, et iga isikupärase suure talendi looming on rahvuslik ega võigi olla muud. Ka siis, kui kirjanik ennast ise rahvuslaseks ei tunnista (seda arusaama kasutatakse muuseas ka suurte mitterahvuslike kirjanike äraõigustamiseks. Näiteks pessimisti ja sotsialisti Gustav Suitsu puhul). Teine on arusaam, mis ei tõlgenda rahvuslikkust paratamatusena, tehes lisaks vahet sisemisel ja välisel rahvuslusel. Seda kuulutavad näiteks Tammsaare ja Urgart: sisemine rahvuslus on läbitunnetatud ideoloogia, väline aga hüvede ootuses omaks võetud loosung.


Siit jõuame rahvuslaste olulisima postulaadini: kirjandus pole väärtus iseeneses, ta väärtus on seotud rahvuslusega. Visnapuu kuulutab: eesti kirjandust tuleb hinnata kõigepealt ta “sisu tähtsuse järgi rahvusliku teona”. See on muidugi vastuastumine kunst- kunsti- pärast- ideoloogiale, aga ka otsene nõudmine, et rahvuslus peab väljenduma tekstis. Sellega seostub otseselt rahvusühtsus. See on kõigi eestilike jõudude ühendamine, rahvakihtide lepitamine, individualismi ja kildkondlikkuse vastasus, klassivõitluse ületamine. Praktikas tähendab see eeskätt nõuet suhtuda “objektiivselt” eri sotsiaalsetesse kihtidesse, täpsemalt, lõpetada kirjanduses levinud negatiivne kõrgkihtide kujutamine.


Teise suure rühma moodustavad konkreetsemad postulaadid: kirjaniku rolliks on ülesehitav töö, milleks on vajalik konstruktiivne meelsus, kõlblus, optimism, positiivsus, idealism. Nii Visnapuu: aeg nõuab kirjaniku ja kirjanduse rakendamist rahvuse ja ühiskonna ülesehituslikku töösse. Pateetilisemalt kuulutab sama Hiir: ühiskondlik idealism, eluline, mehine idealism, mis väljendub tegudes ja ülesehitavas töös. Kõige võimsama loendi esitab rahvuskirjanik Kallits: pessimismi asemel optimism! Haiglase ja ebanormaalse asemel terve ja loomulik.


Armuvahekordade õilistamine, kaunis armastus. Hää jaatamine. Pidurdamatu pahelise tungelu asemel valjusti haritud õilis tahteelu. Boheemlise lodevuse vastu hingekultuur. Jne jne.


Ja viimane tähtis postulaat: vajalik on kõige organiseerimine. Sellest kõneleb näiteks Karl Peterson: aeg on selline, kus organisatsioon allutab endale üksikisiku, kellel põhines senine ühiskond. Rahvuse organiseerimise probleem on tuleviku seisukohast keskne.


Kirjandusega seostub see kahest otsast. Nagu muud ühiskonna osad, tuleb organiseerida ka kirjandus. Visnapuu annab suunised: me peame sõnastama oma rahvusliku ideaali ja korraldama oma kultuuriprogrammi selle ideaali seisukohast. Teisest küljest aga tähendab see, et kirjandus peab ise muutuma rahvust (ja ühiskonda) organiseerivaks jõuks. Eriti nooreestlaste ja siurulaste kuulutatud individualismist saab ülinegatiivne mõiste ja boheemlasest vaenlase kuju. Muuseas, boheemlase prototüübiks Eesti kirjanike hulgas olid siurulased Visnapuu, Alle ja Gailit.


Tegelikult on selles kõiges vähe uut. Samad leerid olid eesti kirjanduselus olemas juba 19. sajandi lõpust peale. Vähe uut on ka rahvuslaste seisukohtades, võrreldes näiteks Tõnissoni ideoloogia, Annisti ja Kivika või laiemalt orbiitlaste kultuurivaadetega. Uued on eeskätt rõhud.


Kõigepealt, rahvuslus polnud varem kunagi kirjandusväitlustes nii keskne märksõna – näiteks eluläheduslased eelistasid kõnelda pigem eestlasest. Ja kuigi üksikisiku allumine rahvusele oli olemas juba Tõnissonil, tõsteti see idee nüüd palju tähtsamaks ja paigutati totalitaarsest ideoloogiast laenatud organiseerimise sildi alla. Aga kaks asja muutuvad vägagi teravalt.

Esiteks, varem ei vaadatud neid probleeme mustvalgena. Nüüd algab rahvusliku vastandamine kõigele muule, mitterahvusliku kuulutamine otseseks vaenlaseks. Visnapuu teatab: “Rahvusvõõrsus, s.o rahva tulevikku kujundavate dünaamiliste tegurite mittearvestamine kirjanduses pole enam lubatav.” Ja Toomus sekundeerib: “Kirjandus võib olla rahvuslik või rahvavaenulik. Ka indifferentsus on vaenulikkus.”


Ja teiseks, 1920. aastatel käisid vaidlused kirjanikkonna sees. Nüüd viiakse asi riigi tasandile, luuakse riiklikud hoovad kirjanduse organiseerimiseks. Küsimus pole enam selles, kuidas arendada kirjanduses rahvuslikku omapära, vaid selles, kuidas panna see rahvuspoliitika teenistusse. 1934 sügisel asutatakse riigivanema kirjandusauhind. Ja kuigi seda preemiat saavad üsna erineva meelsusega kirjanikud, on preemia põhjendus mõnelgi juhul varasemale ajale tundmatu. Nii tõstetakse Mälgule antud preemia puhul esile ka seda, et ta kirjeldab rahva eneseorganiseerimise katseid. 1935 pannakse paigale Loomingu ümberkorraldamise kava: enam propagandat, ei tohi olla riigivastaseid ega rahvast solvavaid kirjutisi. Samal aastal ilmub riiklik määrus alaväärtusliku kirjanduse vastu: keelata ässitavad, demagoogilised, nilbed, sõimlevad, alaväärtuslikud, ebasündsad, mahakiskuvad trükitooted.


Suuniseid hakkavad andma ka suured juhid ise. Nii Eenpalu teatripäeval 1935: “Teie, teatriiinimesed, peate lavale leidma seda, mis kasvataks rahvast ja ergutaks teda tõsisele tööle . Lavakirjanduses tuleb ette võtta revideerimine. Jätame kõrvale selle, mis ei õpeta meid, ei kasvata meid, ei suursugusta meid.” Aga veel olulisem: seda kõike tehakse ka kirjandusametnikeks hakanud rahvuslike kirjanike endi kätega.


Ja lõpuks, koos muutustega tuleb ka omapärane vaatepööre. Senine eestluse kuulutaja elulähedus muutub negatiivseks mõisteks, millega seotakse hoopis pessimismi, negatiivsust, rahvuse lõhestamist, pahempoolsust jm. Uueks tähiseks saab suund, mille nimeks võiks olla Visnapuu sõna kasutades rahvuslähedus.