Elunäljast
Võiks mõelda nii: luule, mis Debora Vaarandi tekstuaalses isikus ennast ilmutab, seal üha võimust kogub, ületab lõpuks kõik tõkked iseenda ja luletaja vahel, mässib ta hellasti sisse ja viibki ära. Kuhu? Mõistagi Eesti luuleigavikku. /---/ Seal asuvad tekstid, mis ei kirjelda ajalooliselt määratletavat, vaid hoopis midagi muud. Seal valitseb luule täielik eneseküllasus ja suveräänsus. /--- / Konkreetne maailm, mis asub luule ja luuletaja vahel, on nagu ära kadunud. /--- / Kõigest on saanud igavikuline süntees.
Toomas
Haug, 2001
Debora Vaarandi
"Aastad ja
päevad. Nooruselugu"
Kujundanud Andres
Tali. Toimetanud Mall Jõgi. Tänapäev, 2006. 336 lk.
Pühapäeval, 1. oktoobril sai Debora Vaarandi 90 aastat vanaks. Enne Vene revolutsiooni sündinud põlvkond on mõndagi näinud ja üle elanud. Debora Vaarandi, suur poetess, haritud ja kogenud inimene, 1940. aasta punase pöörde kõrvaltegelane, Eesti kirjanduse veteran aastast 1936 ja ajakirjanik aastast 1940, oleks lausa ideaalne mälestustekirjanik.
Nagu ideaalile kohane, liitub poetessi puhul võimalikult kõrge iga võimalikult hea mäluga. Kui Debora (mulle tundus omal ajal imelik, kui mõni noor tartlane Tartu suurt poetessi lihtsalt Bettiks kutsus, aga praegu näib mulle, et üldtuntud poeetiliste suurkujude puhul piisab eesnimest täiesti) midagi rääkima nõustub, teeb ta seda suure detailitabavuse ja empaatiaga, üldistuse ja äratundmisega. Aga ega Debora eriti rääkida taha. Ajakirjanikku palub jumalakeeli, et ta hing rahule jäetaks. Aga kui pisut tuttav poeetiliste kalduvustega ajakirjanik ennast tuppa pressib, räägib põnevalt ajast ja inimestest. Kui too selle jutu üles kirjutab ja pärast ette näitab, satub poetess ahastusse ja ütleb: see pole küll see, mida saaks lehte panna. Võtab teksti ja kirjutab oma luuletajakäega umber: ilusaks ja looritatuks. Nagu ütleb eeltsiteeritud Toomas Haug: konkreetsest maailmast saab igavikuline süntees.
Ajalooliselt määratletava tegelikkuse sünteesimine pildiliseks igavikuks ongi Debora Vaarandi meetod ka mälestuste kirjutamisel. Ta liigub mälestuspildilt pildile, sündmusele ja isikule justkui luuletaja elamusi sidudes, aga üldistuse jätab ta sõnastamata, lootuses, et see piltidest välja kasvab. Kirjelduse valgusvihk tabab inimesi, maastikke ja esemeid, jättes tagapõhja valgustamata. Debora kirjutab ilusat lauset ja keelt ning on oma meetodis järjekindel.
Selline kirjutusviis võimaldab autoril jätta ühtaegu rääkimata see, mida ta ei pea tarvilikuks, ja samas olla seejuures siiras. Näiteks või meenutus pealetungivate sakslaste eest Pärnust lahkumisel: "Koidikul seisab meie auto kuskil Pärnu jõe kaldaveerul. Mu saatja leiab, et aeg on einetada, võtab välja mulle ennenägematu asja, termose ja pakub mulle kuuma kohvi...
Niisugune on siis inimese mälu! Juunikuine aovalgus rahus voolava jõe kohal. Rasked, tumedasse sõjahirmu mähitud mõtted. Ja mingi termos!"
Aga teisalt tuleb aru saada ka nurisejatest, kes ootasid autorilt ajaloolis-kultuurilist faktistikku ja analüüsi ning on pettunud, kui poetessi fotograafiline meetod nõuab parajasti "aovalgust rahus voolava vee kohal". Või pole 90. sünnipäeval 66 aastat tagasi läbitud poliitilistel heitlustel enam tähtsust? Või on Jaan Kross oma sotsiaalpoliitiliselt süüvivate romaanide ja mälestustega, aina varieeruva oleks-küsimusega loonud memuaristikale sedavõrd ühiskondliku fooni, et me ei oska ajaloolist aovalgust enam hinnata?
1940. aastal sündinu kohta pole meil poliitilise surve tõttu "maakera itta pöörajate poolelt" päris siiraid mälestusi ilmuda saanud, aga ühiskondlik ootus nende suhtes on suur. Nõukogude võimuga ei läinud ju kaasa vaid käputäis vanu põrandaaluseid seltsimehi, vaid suur osa eesti intellektuaalidest, jõukad, haritud ja elu näinud kodanikud, nagu seda olid Semper ja Vares-Barbarus, professorid Kruus ja Koort. Isegi Krossi kangelased professor Kliimann ja magister Looring. Rääkimata noortest, kellel nappis elatusvahendeid ja elukogemust, aga leidus küllaga õiglusejanu ja revolutsioonilist südametunnistust.
1940. aasta inimeste ja nende tunnete lahti kirjutamine oleks ikkagi põnev ja õpetlik. Mis oli siiski see, mis tekitas sellist pettumust Eesti Vabariigis, et loodeti õnne ühiselus kommunistliku Venemaaga?
"Miks nõutakse minult vastust küsimusele, millele ajaloolased ei ole vastata osanud?" küsis Debora minult pühapäeval juubeli ajal.
Mingi - piltide taha peidetud - vastuse raamat ometi annab.
Poetess on pärit väga kitsastest oludest. Varasema lapsepõlve mälestusi Dunkri tänavalt märgib verisevõitu luuletus Dunkri Lonnist. Saaremaalt on meelde jäänud vilets eluase mõisa keldris, pehkinud riidest kärisenud kleit. Õpilaste olukord oli üldse vilets - oli alatoitlust ja paiseid, kirjutab ta. "Oksa vaevademaa tume inimlaps, Redik Soare õnnetu poisike, Mändmetsa läbi rädi tunglejad... Mingi raskuse vaim kõiges. Vastu talve tõmbus linn nagu kössi, Pärna tänava vaikusse tungis üksnes vene kiriku kellade paukumine. Ikka on igavus ja igatsus, kaks noore olendi saatjat tema elunäljas" (lk 73). Nii kirjeldab Debora kodusaart ja Kuressaare linna oma gümnaasiumipäevil. Poetessi paleus on saada haridust ja iseseisvaks inimeseks. See oli päris raske. Kui gümnaasiumi lõpetanud Debora värske abikaasa Aadu Hindiga Tartusse asub, on Aadu õpetajapalk 60 krooni kuus, Debora ülikoolimaks aga 120 krooni aastas. Korter oli liiga armetu, et sinna külalisi kutsuda. Debora valis peaaineks inglise keele, aga et Inglise Klubis polnud võimalik vestlemas käia, vahetas selle filosoofia vastu.
Käia sai Tööliste Majas, kus muide esines ka filosoofiaprofessor Koort. Aadu Hint vahetas peagi oma põletava huvi psühhoanalüüsi vastu sama kuuma marksismihuviga. Punane psühhoanalüütik Viktor Hion oli nende hea tuttav. Töölismajast ja abikaasa tutvusringkonnast sigis palju marksistlikke tutvusi: Karin ja Neeme Ruus, Arkadi Uibo, Max Laosson, Aira Kaal, inglise kommunist Arthur Hone, Anton Vaarandi.
Debora minek kommunistide sekka oli tingitud nii sotsiaalsest tagapõhjast kui seltskondlikust läbikäimisest. "Rutati elamata elu tasa tegema," kirjutab ta (lk 123), meenutades vabanenud revolutsionääri Oskar Sepre libisemist nägusa daamiga üle Ametiühingute Maja tantsupõranda. Deborat ühendas revolutsionääridega elunälg.
Ja tõesti: "mehed tema elus" (Hint tõukas abikaasa Pika tänava toimetuste maja ukse vahelt sisse, Anton Vaarandi võttis oma hoole alla) panid ta uue võimu heaks tööle ja Debora pääseski "inimeste sekka": sõitis esimest korda liftiga, rääkis esimest korda telefoniga, käis Estonias uusaastaballil ja sõitis varsti Moskvasse ("... nüüd hakkan ma reisima, tahan maailma näha! Teele! Teele!"). Egotsentrilise ja tasakaalutu Aadu asemele asus tähelepanelik ja heatahtlik Anton. Kui see polnud progress, siis mis see oli?!
Rohkem kui varasematel aegadel kombeks kirjeldab Debora Venemaal evakuatsioonis üle elatud häda ja vaeva. Ja siis järgnes verine heitlus tuberkuloosiga.
"Nooruselugu" lõpeb esimees Varese elu lõpetanud püstolipauguga. Kuidas elas poetess üle ajuti veelgi hullemaks pööravad ajad? "Astusin lihtsate asjade juurde, toetusin lihtsale heale," kirjutab ta oma kuulsas luuletuses. Esimeses variandis olevat "astumise" asemel olnud "pagemine".
"Varsti hakkas vihma sadama, pagesime rannakohvikusse, ma isegi tantsisin korra... Kindlasti aeti poliitikajutte, mäletan ainult meeleolu" (lk 112), kirjutab Debora ühest Neeme Ruusi eestvedamisel toimunud istumisest Pirita jõe ääres. Usun poetessi, et inimese mälu on emotsionaalne ja peab unistusi ja tantsu paremini kinni kui poliitikat.
