23.08.2007, 00:00
Elurõõmu pillerkaar
“Tartuffi” kavas on seekord mitu filmi, mis pühitsevad elujanu, leiab Margit Tõnson.
Tartu armastusfilmide festival
“Tartuff – armastuse mitu nägu”
28. augustist 2. septembrini
Tartu Raekoja platsil vabaõhukinos.
Religioonitolerantsi programmi näeb Athena keskuse kinosaalis.
Sissepääs tasuta.
Täpsemat kava vt www.tartuff.ee
Armastus muusika vastu seob tänavuse Tartu armastusfilmide festivali avafilmi “Ükskord” iirlasest lavastajat John Carneyt ja filmi kaht peaosalist. Moodsas muusikalis, kus (õnneks) keegi heast peast lihtsalt niisama laulma ja tantsu vehkima ei kuku, ristuvad eneseusu defitsiidi all kannatava tänavamuusiku (laulja ja helilooja Glen Hansard, The Frames) ja tšehhi tüdruku (poetess ja muusik Markéta Irglová) teed. Dublini tänavad on tunnistajaks leebele ja liigutavale armastusloole, kus dialoog napp, sõnum sõlmitud laulude sõnadesse, emotsioonid rokiballaadidesse ja folgilikesse autorilauludesse.
Veendumus, et kui sul pole midagi, siis pole sul ka midagi kaotada, kasvab tasapisi lootuseks, et siis saabki ju vaid võita. Ja kui on keegi, kes aitab oma eesmärkides selgusele jõuda, siis on pool teed võiduni juba käidud. Elu on liiga lühike, et teda kahtlustele ohverdada.
Sundance’i selleaastane publikulemmik ja Inglismaal sügise kümne oodatuima filmi seas trooniv “Ükskord” on väikese eelarvega sõltumatu film, millest sai ootamatult iirlaste järjekordne Ameerika-triumf – Fox Searchlight võttis selle pärast Sundance’i festivali levitada ja filmi kassaedu ja publikunumbrid on ületanud kõik lootused.
Elu täie rinnaga nautima ahvatleb Hispaania-Argentina vaimukas komöödia “Elsa ja Fred” – juubeli-PÖFFi publikulemmik. 82aastane Elsa on hüperaktiivne vanaproua, kes keeldub kategooriliselt “oma eale kohaselt” tuppa teleka taha kuduma ja konutama jäämast, ja üritab samast saatusest päästa ka värsket naabrimeest Alfredot, kes just leseks jäänud. Mis sest, et reuma kimbutab ja madalrõhkkond ajab kondid valutama, kõik järelejäänud päevad on hindamatud, ja nalja peab ka saama. Kes ütles, et romantiline armastus kuulub vaid noortele?
Kui see olid sina, siis mine palun, vaata ja mõtle uuesti.
Tänavu Karlovy Vary filmifestivalil Hollywoodi klassika programmis näidatud 70ndate üheks tunnuslikumaks kultusfilmiks tõusnud “Harold ja Maude” (rež Hal Ashby, 1971) võttis publikul silma märjaks, ovatsioonid ei tahtnud lõppeda ja filmi omapärane rütm ja keel taastas nii mõnegi skeptiku usu kinokunsti (rõhk sõnal “kunst”). Kohal viibinud Haroldit kehastanud Bud Cort ei suutnud samuti oma liigutust varjata.
Ka Eesti teatrilavadele jõudnud “Harold ja Maude” mängib elujanu ja surmatungi pingpongi sellise tempoga, et vaatajal võib hakata pea ringi käima. Maude (Ruth Gordon) on pöörane 79 aastat “noor” naine, kes elab, riskib, saab haiget, aga tunneb end just seetõttu elavana.
20aastane Harold aga hängib matustel, ja mõtleb vaid suitsiidist – rõhuga sõnal “mõtleb”, sest erinevate suremisviiside ettekujutamine pakub talle suurt naudingut. Ühel võõral matusel – kuhu neid on kandnud täiesti erinevad tungid – kohtuvad nende pilgud... Uskumatul moel, rääkides surmast, õpetab see film just elama ja elu kõrgelt hindama.
Värske briti film “Venus” (rež Roger Michell, 2006) laeb vana mehe ja noore tüdruku suhte erootilise pingega, aga mitte ka päris Nabokovi “Lolita” kombel. 73aastase elutarga ja eneseiroonilise, pensil näitleja Maurice’i (vaimustav Peter O’Toole) ja 19aastase naiivsevõitu, kuid juba elult esimesed hoobid saanud äärelinna-Veenuse Jesse (Jodie Whittaker) kohtumisest ei saa ilmselgelt sündida suhet, mida me suhtena ette kujutame, igaüks vastavalt oma rikutuse tasemele.
Kuid elu nautimisega harjunud Maurice ei löö ka risti ette, et oma “teoreetilist” libiidot vähemalt kuidagigi kõditada. Jesse mõistab lõpuks, et tegelikult on too eluõhtul veel viimast korda naise lõhna ja keha tunda igatsev vanamees ainus, kes teda austab ja imetleb just sellisena, nagu ta on. Tingimusteta.
“Tartuff – armastuse mitu nägu”
28. augustist 2. septembrini
Tartu Raekoja platsil vabaõhukinos.
Religioonitolerantsi programmi näeb Athena keskuse kinosaalis.
Sissepääs tasuta.
Täpsemat kava vt www.tartuff.ee
Armastus muusika vastu seob tänavuse Tartu armastusfilmide festivali avafilmi “Ükskord” iirlasest lavastajat John Carneyt ja filmi kaht peaosalist. Moodsas muusikalis, kus (õnneks) keegi heast peast lihtsalt niisama laulma ja tantsu vehkima ei kuku, ristuvad eneseusu defitsiidi all kannatava tänavamuusiku (laulja ja helilooja Glen Hansard, The Frames) ja tšehhi tüdruku (poetess ja muusik Markéta Irglová) teed. Dublini tänavad on tunnistajaks leebele ja liigutavale armastusloole, kus dialoog napp, sõnum sõlmitud laulude sõnadesse, emotsioonid rokiballaadidesse ja folgilikesse autorilauludesse.
Veendumus, et kui sul pole midagi, siis pole sul ka midagi kaotada, kasvab tasapisi lootuseks, et siis saabki ju vaid võita. Ja kui on keegi, kes aitab oma eesmärkides selgusele jõuda, siis on pool teed võiduni juba käidud. Elu on liiga lühike, et teda kahtlustele ohverdada.
Sundance’i selleaastane publikulemmik ja Inglismaal sügise kümne oodatuima filmi seas trooniv “Ükskord” on väikese eelarvega sõltumatu film, millest sai ootamatult iirlaste järjekordne Ameerika-triumf – Fox Searchlight võttis selle pärast Sundance’i festivali levitada ja filmi kassaedu ja publikunumbrid on ületanud kõik lootused.
Elu täie rinnaga nautima ahvatleb Hispaania-Argentina vaimukas komöödia “Elsa ja Fred” – juubeli-PÖFFi publikulemmik. 82aastane Elsa on hüperaktiivne vanaproua, kes keeldub kategooriliselt “oma eale kohaselt” tuppa teleka taha kuduma ja konutama jäämast, ja üritab samast saatusest päästa ka värsket naabrimeest Alfredot, kes just leseks jäänud. Mis sest, et reuma kimbutab ja madalrõhkkond ajab kondid valutama, kõik järelejäänud päevad on hindamatud, ja nalja peab ka saama. Kes ütles, et romantiline armastus kuulub vaid noortele?
Kui see olid sina, siis mine palun, vaata ja mõtle uuesti.
Tänavu Karlovy Vary filmifestivalil Hollywoodi klassika programmis näidatud 70ndate üheks tunnuslikumaks kultusfilmiks tõusnud “Harold ja Maude” (rež Hal Ashby, 1971) võttis publikul silma märjaks, ovatsioonid ei tahtnud lõppeda ja filmi omapärane rütm ja keel taastas nii mõnegi skeptiku usu kinokunsti (rõhk sõnal “kunst”). Kohal viibinud Haroldit kehastanud Bud Cort ei suutnud samuti oma liigutust varjata.
Ka Eesti teatrilavadele jõudnud “Harold ja Maude” mängib elujanu ja surmatungi pingpongi sellise tempoga, et vaatajal võib hakata pea ringi käima. Maude (Ruth Gordon) on pöörane 79 aastat “noor” naine, kes elab, riskib, saab haiget, aga tunneb end just seetõttu elavana.
20aastane Harold aga hängib matustel, ja mõtleb vaid suitsiidist – rõhuga sõnal “mõtleb”, sest erinevate suremisviiside ettekujutamine pakub talle suurt naudingut. Ühel võõral matusel – kuhu neid on kandnud täiesti erinevad tungid – kohtuvad nende pilgud... Uskumatul moel, rääkides surmast, õpetab see film just elama ja elu kõrgelt hindama.
Värske briti film “Venus” (rež Roger Michell, 2006) laeb vana mehe ja noore tüdruku suhte erootilise pingega, aga mitte ka päris Nabokovi “Lolita” kombel. 73aastase elutarga ja eneseiroonilise, pensil näitleja Maurice’i (vaimustav Peter O’Toole) ja 19aastase naiivsevõitu, kuid juba elult esimesed hoobid saanud äärelinna-Veenuse Jesse (Jodie Whittaker) kohtumisest ei saa ilmselgelt sündida suhet, mida me suhtena ette kujutame, igaüks vastavalt oma rikutuse tasemele.
Kuid elu nautimisega harjunud Maurice ei löö ka risti ette, et oma “teoreetilist” libiidot vähemalt kuidagigi kõditada. Jesse mõistab lõpuks, et tegelikult on too eluõhtul veel viimast korda naise lõhna ja keha tunda igatsev vanamees ainus, kes teda austab ja imetleb just sellisena, nagu ta on. Tingimusteta.
Hollywoodi klassika: “West Side’i lugu”
Muusikali kullafondi kuuluv “West Side’i lugu” tähistab tänavu oma 50 aasta juubelit. 1961. aastal vändatud filmiversioon (rež Robert Wise, Jerome Robbins) kubiseb Leonard Bernsteini ja Stephen Sondheimi kirjutatud, tänaseks ilmselt ka kõige muusikalivõõrama inimese jaoks tuttavatest hittidest ja uljast koreograafiast.
Lugu kahest vaenutsevast New Yorgi kambast, kes võitlevad omavahel au ja võimu eest tänaval, mida kumbki jõuk enda omaks peab, on Vanemuise teatriski mängitud.
Shakespeare’i “Romeo ja Julia” ainestikul põhineval muusikafilmil endal on samuti põhjust tähistamiseks – nimelt võitis see 45 aastat tagasi tervelt 10 Oscarit (sh parim film, lavastaja, mees- ja naiskõrvalosatäitja), millest suurema skoori on teinud vaid legendaarsed “Ben Hur” (1959) ja “Titanic” (1997).
“Tartuffi” kavas reedel, 31. augustil kell 23
Muusikali kullafondi kuuluv “West Side’i lugu” tähistab tänavu oma 50 aasta juubelit. 1961. aastal vändatud filmiversioon (rež Robert Wise, Jerome Robbins) kubiseb Leonard Bernsteini ja Stephen Sondheimi kirjutatud, tänaseks ilmselt ka kõige muusikalivõõrama inimese jaoks tuttavatest hittidest ja uljast koreograafiast.
Lugu kahest vaenutsevast New Yorgi kambast, kes võitlevad omavahel au ja võimu eest tänaval, mida kumbki jõuk enda omaks peab, on Vanemuise teatriski mängitud.
Shakespeare’i “Romeo ja Julia” ainestikul põhineval muusikafilmil endal on samuti põhjust tähistamiseks – nimelt võitis see 45 aastat tagasi tervelt 10 Oscarit (sh parim film, lavastaja, mees- ja naiskõrvalosatäitja), millest suurema skoori on teinud vaid legendaarsed “Ben Hur” (1959) ja “Titanic” (1997).
“Tartuffi” kavas reedel, 31. augustil kell 23
Tristan Priimägi soovitab: “Loomu poolest metsikud”
David Lynchi kanooniliste tekstide nimekiri pole mingi paigas asi. Peaaegu alati leiavad tema parimate teoste hulgas äramärkimist “Eraserhead” ja Blue Velvet”. Ülejäänud tabelikohtade pärast võitlevad pea kõik tema teised filmid. Mõne märkimisväärse erandiga.
Üheks erandiks on loomulikult “Dune”, mida ka Lynch ise oma lapseks tunnistada ei taha. Teiseks on mingil segasel põhjusel täiesti varju jäänud “Loomu poolest metsikud” (Wild at Heart, 1990). Õigem oleks vist küsida, miks. Osalt kindlasti sellepärast, et film on vähem lynchlik kui võib-olla mõned tema teised (kuigi ka siin on väga häirivad hallutsinatsiooni-unenäo-episoodid ja tuttav sünge undamine vahepeal täiesti olemas).
“Loomu poolest metsikud” on kohati kohmakas, aga samas armas žanrikatsetus, mis proovib lynchlikku alateadvuslikku ulma paari panna Ameerika teismeliste rokabilli-filmidega.
Tulemus sarnaneb mõneti John Watersi paramuusikalidega 80. aastatest (“Cry-Baby”, “Hairspray”), kus segunevad ebakonventsionaalne arusaam heast maitsest, rokabilližanri tunnusmärkide pila (“see maonahast jakk on mu individuaalsuse tunnus ja isikliku vabaduse sümbol!” – Sailor Ripley) ja skisofreenilised muusikavalikud. Näiteks, tantsides
speed-metal-bändi Powermad kontserdil koos oma pruudi Lula Fortune’iga (Laura Dern), haarab filmi (anti)kangelane Sailor Ripley (Nicolas Cage, pildil) mikrofoni ja esitab oma versiooni Elvise igihaljast loost “Love Me”. Sarnane skisofreenia valitseb ka filmis endas, mis vahetab käiku kiiremini kui Ripley lahtine ameeriklane.
Eripreemiad näitlemise osas lähevad siin aga sellele loomaaiale, keda metsikult armunud lindpriide paarike oma seksi ja pidusid täis retkel kohtab: Lula ema Marietta (Diane Ladd) pööritab silmi ning ületab oma teatraalsuses igasugused kämbi piirid (preemiaks Oscari nominatsioon). Kõige meeldejäävam kuju on aga totaalne friik Bobby Peru, kelle osas teeb ühe oma karjääri meeldejäävamatest rollidest Willem Dafoe.
“Tartuffi” kavas kolmapäeval, 29. augustil kell 23
David Lynchi kanooniliste tekstide nimekiri pole mingi paigas asi. Peaaegu alati leiavad tema parimate teoste hulgas äramärkimist “Eraserhead” ja Blue Velvet”. Ülejäänud tabelikohtade pärast võitlevad pea kõik tema teised filmid. Mõne märkimisväärse erandiga.
Üheks erandiks on loomulikult “Dune”, mida ka Lynch ise oma lapseks tunnistada ei taha. Teiseks on mingil segasel põhjusel täiesti varju jäänud “Loomu poolest metsikud” (Wild at Heart, 1990). Õigem oleks vist küsida, miks. Osalt kindlasti sellepärast, et film on vähem lynchlik kui võib-olla mõned tema teised (kuigi ka siin on väga häirivad hallutsinatsiooni-unenäo-episoodid ja tuttav sünge undamine vahepeal täiesti olemas).
“Loomu poolest metsikud” on kohati kohmakas, aga samas armas žanrikatsetus, mis proovib lynchlikku alateadvuslikku ulma paari panna Ameerika teismeliste rokabilli-filmidega.
Tulemus sarnaneb mõneti John Watersi paramuusikalidega 80. aastatest (“Cry-Baby”, “Hairspray”), kus segunevad ebakonventsionaalne arusaam heast maitsest, rokabilližanri tunnusmärkide pila (“see maonahast jakk on mu individuaalsuse tunnus ja isikliku vabaduse sümbol!” – Sailor Ripley) ja skisofreenilised muusikavalikud. Näiteks, tantsides
speed-metal-bändi Powermad kontserdil koos oma pruudi Lula Fortune’iga (Laura Dern), haarab filmi (anti)kangelane Sailor Ripley (Nicolas Cage, pildil) mikrofoni ja esitab oma versiooni Elvise igihaljast loost “Love Me”. Sarnane skisofreenia valitseb ka filmis endas, mis vahetab käiku kiiremini kui Ripley lahtine ameeriklane.
Eripreemiad näitlemise osas lähevad siin aga sellele loomaaiale, keda metsikult armunud lindpriide paarike oma seksi ja pidusid täis retkel kohtab: Lula ema Marietta (Diane Ladd) pööritab silmi ning ületab oma teatraalsuses igasugused kämbi piirid (preemiaks Oscari nominatsioon). Kõige meeldejäävam kuju on aga totaalne friik Bobby Peru, kelle osas teeb ühe oma karjääri meeldejäävamatest rollidest Willem Dafoe.
“Tartuffi” kavas kolmapäeval, 29. augustil kell 23