„Rõõmustage! Viimasel ajal üsna sündmusvaest perioodi läbi teinud rokkmuusikal on uus staar. Tema nimi on Elton John, ta on kahekümne kolme aastane inglane,“ kirjutas 1970. aastal Los Angeles Timesi muusikatoimetaja Robert Hilburn. Ja kuigi sellest arvustusest on möödas peaaegu pool sajandit, oli Hilburnil jumala õigus – uus täht oli sündinud ja särab tänase päevani. Õigemini – temast on võimatu mööda vaadata, sest ta asub tähekaardil alati ühes kohas nagu Põhjanael ja annab tugevat valgust, mida iganes ta ka ette ei võtaks.

Elton John, kodanikunimega Reginald Dwight, sündis 1947. aastal. „Kasvasin üles 1950. aastate Suur­britannias ning enne Elvist ja ­rock´n´roll’i oli Suurbritannia üsna sünge paik,“ kirjutab ta oma elulooraamatus. Elu oli hiiliv, hirmunud ja eelarvamuslik. Tema vanemad olid sõjapaar, kes omavahel absoluutselt kokku ei sobinud. Ema Sheila ja isa Stanley olid „mõlemad kangekaelsed ja ägedad – kaks imelist omadust, mida mul on olnud õnne neilt pärida“. Lapsepõlve meenutab Elton nii: „Sel ajal hoiti lapsi ohjes neid klobides, valitses üldine arvamus, et pole midagi, mida lapsest ei saaks põhjaliku keretäiega välja ravida. Ema oli selle filosoofia kirglik pooldaja. [---] Sain aastaid hiljem teada, et kui olin kahene, õpetas ta mind potil käima, pekstes mind traatharjaga veriseks, kui juhtusin püksi tegema.“ Ema ravim kõhukinnisuse vastu oli veel jubedam: „Ta pani mind köögis nõudekuivatuslauale ja torkas mulle tagumikku tüki karbolseepi. Ma kartsin teda kohutavalt. Ma armastasin teda – ta oli mu ema –, kuid veetsin lapsepõlve pidevas häireseisundis.“

Avalehele
0 Kommentaari