Emast emakaks
Kontoris tegeletakse sageli töö ajal asendustegevusega,
näiteks mängitakse arvutis kaarte või uuendatakse oma
netinägu. Nutikad ettevõtjad seevastu tegid asendamisest äri
ja said looduskaitsealade vastu asendusmaana kesklinna kinnistuid.
Analoogiliselt tuleb suviti meie juurde asendussekretär, remondi ajal
kolime asendusruumidesse ning sõidame asendusautodega.
Et
oleks mugavam, puhtam ning aegasäästvam.
Kavandatava
seaduseelnõu kohaselt võiksime varsti siia ritta paigutada ka
asendusemad. Kui naine ei saa ise sünnitada, tuleb lihtsalt leida klappiv
munarakk, seemnerakk ning istutada need sobivasse emakasse. Kui laps
üheksa kuu pärast sünnib, antakse ta oma
“tõelistele” vanematele üle: asendusemalt emale ja
isale. “Eesti ühiskond on selleks valmis, huvitatud pered naksis,
ministeeriumis paberid ootavad,” kinnitavad spetsialistid
televiisoris.
Võib-olla on see tõsi. Aga kas nii
olulise asja puhul ei oleks tark ikkagi aeg maha võtta ning
demokraatiale omaselt diskuteerida. Muidu juhtub nii nagu kogu ühiskonda
puudutava töölepinguseadusega. Käratult välja antud
dokument saadeti avalikku arutellu juba valmiskujul ning rahvas oli valitsuses
pettunud ja õnnetu. Kuid lapsed on ju ideaalis tööst
tähtsamad.
Vähemusse jäävad naistearstid ning
ämmaemandad kurdavad, et nii rasedust kui ka sünnitust kiputakse
käsitlema meil eelkõige meditsiinilisena. Mõõdetakse
vererõhku, kaalutakse, antakse rohtu, tehakse analüüse, aborte
ning keisrilõikeid. Lapse kandmise ning ilmale tulemise loomulikkus ning
samaaegne imelisus unustatakse. Näidustuste tehnitsistlikus maailmas
tundub asendusemadus kunstliku viljastamise ühe alaliigina normaalne.
Võib ju sätestada, et asendusema (sünnitanud terve
naine, soovitatavalt lastega geneetiliselt mitteseotud) anatoomiat
austatakse igas staadiumis, teda ei tohi ära kasutada ning tegu ei tohi
olla kommertstegevusega, aga kas see on ikka piisav. Sest millest muust kui
naise muutmisest isiksusest töökorras emakaks me siin
räägime?
Tegelikult on rasedus justkui kummastav dialoog
või sisemonoloog. Lapsekese elutsemist ei tunne ema mitte ainult
iivelduses ning isus, vaid tahes-tahtmata ka jalgade siputuses vastu
kõhtu, kahtlustes, kindluses, rõõmus. Siis pole naine enam
suur mina ise, vaid tõepoolest eksistentsiaalne Teine. Esimeseks
platseerub laps.
Sünnitusemadus vigastab aga eelkõige just
seda, kes peaks olema esiplaanil – last.
Asukoha poolest
võib last võrrelda kõhus kosuva paelussiga, mis on aga
suisa sündsusetu. Ent just sarnaselt näikse asendusemaduse
seaduseelnõu kavandajad kohtlevat tulevasi beebisid. Tite alge
pannakse kasvama, võetakse välja ja antakse
õigusjärgsele omanikule üle.
Kui maimuke
sünnib ja tal lastakse ema kõhul olla, siis ukerdab ta seal ise
rinda imema. Nagu teised loomalapsedki ta väga hästi ei näe,
vaid liigub pigem instinktiivselt piimalõhna peale. Talle on väga
olulised tuttavad hääled, hõngud, puudutused, soe naha tunne,
lähedus. Need on väiksed usalduslikud hetked, millel on
määramatu tähtsus. Samasuguses unelevas rahustavas rütmis
ema puusal või põues peaks mööduma ka esimesed
eluaastad. Kui loomust arvestada, siis loobub laps rinnast alles
kolmandal-neljandal eluaastal, ütlevad teadlased ning kinnitavad
looduslikumale eluviisile lähemal olevad rahvad. Ükskõik mida
rinnapiimaasendajate ning purgitoidu tootjad oma müügiesindajateks
muudetud tohtritega võivad väita.
Ke
llel on õigus lapselt kogu elu disainiv intiimsus ning kõige
tähtsam toit ära võtta? Miks me arvame, et õigus tissi
otsas pikutamisele on suure inimese heast sissetulekust või andekast
partnerist vähemtähtis?
Imikul ei lasta küll valida,
aga ilmselt ei eelistaks ta mitte embrüodoonorit, vaid ema, keda ta juba
looteeas on enda ümber tajunud. Või õieti, ta ei eristagi
end esialgu emast.
Toetavas kodus armastava ema ja isaga koos
tegutsedes areneb laps kiiremini nii füüsiliselt kui vaimselt.On
päris selge, et seda tahku saavad sünnitusema ning kunstviljastamise
abi vajavad perekonnad kahtlemata pakkuda. Nende lapsed on ju
väga-väga oodatud, mitte “tööõnnetus”,
nagu kiputakse ütlema.
Ent kas riik ei peaks mitte konkreetsete
abinõudega muretsema siiski juba olemasolevate laste õiguste
eest? Kas ei oleks kehva suguvõimega paare otstarbekam
psühholoogide abiga suunata pigem mõttele, et oluliselt
suuremeelsem on võtta endale lastekodust kasulaps? Õnn
täisväärtuslikust perest tuleks siis ju suurte ja väikeste
õuele.?Asendusemadus nuumab seevastu meie aegruumile omast
lõputut egoismivatsa. Mina, minu mees, minu maja, minu autod, minu raha
ja minu laps.?
Kas on ikka eetiline muuta laps manipuleeritavaks
omandiks? Miks ei võiks arstid ka lihtsalt ei öelda? Ei, te olete
liiga vana või haige; ei, teil on looduse poolt antud kehv
geenikomplekt; ei, teie ei saa kunagi ise isaks. Mis on selles siis nii
kohutavat? Miks peab inimene kõike asju ise saama? Kas tõesti on
sigimisvõime puudulikkuse tunnistamises ning sellega elamises midagi
halba?
Eestis ei ole kombeks puudutada kunstviljastamisega
kaasnevaid tüsistusi, mitmikrasedusest tulenenud puuetega laste arvu ja
emotsionaalseid probleeme, meditsiinipersonali angažeeritusest ei
kõnelda ning rasestumisega seotud arstiabi vallas liikuvate rahavoogude
kulgemist ei paljastata. Ka asendusemadusest teatakse rohkem tänu
välismaistes dokumentaalfilmides nähtule. Sellest on aga liiga
vähe.
Äkki oleks seaduse vastuvõtmise eel siiski
kasulik mitte ainult õnnetutel peredel ning nende nõustajatel,
vaid kogu ühiskonnal mõtiskleda inimõiguste ja miks mitte
elu mõtte üle? Konteinerina kasutatav naine võib aidata
nimel küll kesta lasta, aga kas ei röövita nii oma
järglaselt eluõnne? Kas too on selle valiku eest vanematele
tänulik või kaebab nad hoopis lapseröövi eest
kohtusse?
Seda arutut moraalset sasipundart saaksime vältida,
kui laste saamisel kasutaksime jalgratta leiutamise asemel juba tuttavaid
meetodeid.