Kontoris tegeletakse sageli töö ajal asendustegevusega, näiteks mängitakse arvutis kaarte või uuendatakse oma netinägu. Nutikad ettevõtjad seevastu tegid asendamisest äri ja said looduskaitsealade vastu asendusmaana kesklinna kinnistuid. Analoogiliselt tuleb suviti meie juurde asendussekretär, remondi ajal kolime asendusruumidesse ning sõidame asendusautodega.

Et oleks mugavam, puhtam ning aegasäästvam.

Kavandatava seaduseelnõu kohaselt võiksime varsti siia ritta paigutada ka asendusemad. Kui naine ei saa ise sünnitada, tuleb lihtsalt leida klappiv munarakk, seemnerakk ning istutada need sobivasse emakasse. Kui laps üheksa kuu pärast sünnib, antakse ta oma “tõelistele” vanematele üle: asendusemalt emale ja isale. “Eesti ühiskond on selleks valmis, huvitatud pered naksis, ministeeriumis paberid ootavad,” kinnitavad spetsialistid televiisoris.

Võib-olla on see tõsi. Aga kas nii olulise asja puhul ei oleks tark ikkagi aeg maha võtta ning demokraatiale omaselt diskuteerida. Muidu juhtub nii nagu kogu ühiskonda puudutava töölepinguseadusega. Käratult välja antud dokument saadeti avalikku arutellu juba valmiskujul ning rahvas oli valitsuses pettunud ja õnnetu. Kuid lapsed on ju ideaalis tööst tähtsamad.

Vähemusse jäävad naistearstid ning ämmaemandad kurdavad, et nii rasedust kui ka sünnitust kiputakse käsitlema meil eelkõige meditsiinilisena. Mõõdetakse vererõhku, kaalutakse, antakse rohtu, tehakse analüüse, aborte ning keisrilõikeid. Lapse kandmise ning ilmale tulemise loomulikkus ning samaaegne imelisus unustatakse. Näidustuste tehnitsistlikus maailmas tundub asendusemadus kunstliku viljastamise ühe alaliigina normaalne.

Võib ju sätestada, et asendusema (sünnitanud terve naine, soovitatavalt lastega geneetiliselt mitte­seotud) anatoomiat austatakse igas staadiumis, teda ei tohi ära kasutada ning tegu ei tohi olla kommertstegevusega, aga kas see on ikka piisav. Sest millest muust kui naise muutmisest isiksusest töökorras emakaks me siin räägime?

Tegelikult on rasedus justkui kummastav dialoog või sisemonoloog. Lapsekese elutsemist ei tunne ema mitte ainult iivelduses ning isus, vaid tahes-tahtmata ka jalgade siputuses vastu kõhtu, kahtlustes, kindluses, rõõmus. Siis pole naine enam suur mina ise, vaid tõepoolest eksistentsiaalne Teine. Esimeseks platseerub laps.
Sünnitusemadus vigastab aga eelkõige just seda, kes peaks olema esiplaanil – last.

Asukoha poolest võib last võrrelda kõhus kosuva paelussiga, mis on aga suisa sündsusetu. Ent just sarnaselt näikse asendusemaduse seaduseelnõu kavandajad kohtlevat tulevasi beebisid. Tite alge pannakse kasvama, võetakse välja ja antakse õigusjärgsele omanikule üle.

Kui maimuke sünnib ja tal lastakse ema kõhul olla, siis ukerdab ta seal ise rinda imema. Nagu teised loomalapsedki ta väga hästi ei näe, vaid liigub pigem instinktiivselt piimalõhna peale. Talle on väga olulised tuttavad hääled, hõngud, puudutused, soe naha tunne, lähedus. Need on väiksed usalduslikud hetked, millel on määramatu tähtsus. Samasuguses unelevas rahustavas rütmis ema puusal või põues peaks mööduma ka esimesed eluaastad. Kui loomust arvestada, siis loobub laps rinnast alles kolmandal-neljandal eluaastal, ütlevad teadlased ning kinnitavad looduslikumale eluviisile lähemal olevad rahvad. Ükskõik mida rinnapiimaasendajate ning purgitoidu tootjad oma müügiesindajateks muudetud tohtritega võivad väita.

Ke llel on õigus lapselt kogu elu disainiv intiimsus ning kõige tähtsam toit ära võtta? Miks me arvame, et õigus tissi otsas pikutamisele on suure inimese heast sissetulekust või andekast partnerist vähemtähtis?

Imikul ei lasta küll valida, aga ilmselt ei eelistaks ta mitte embrüodoonorit, vaid ema, keda ta juba looteeas on enda ümber tajunud. Või õieti, ta ei eristagi end esialgu emast.

Toetavas kodus armastava ema ja isaga koos tegutsedes areneb laps kiiremini nii füüsiliselt kui vaimselt.On päris selge, et seda tahku saavad sünnitusema ning kunstviljastamise abi vajavad perekonnad kahtlemata pakkuda. Nende lapsed on ju väga-väga oodatud, mitte “tööõnnetus”, nagu kiputakse ütlema.

Ent kas riik ei peaks mitte konkreetsete abinõudega muretsema siiski juba olemasolevate laste õiguste eest? Kas ei oleks kehva suguvõimega paare otstarbekam psühholoogide abiga suunata pigem mõttele, et oluliselt suuremeelsem on võtta endale lastekodust kasulaps? Õnn täisväärtuslikust perest tuleks siis ju suurte ja väikeste õuele.?Asendusemadus nuumab seevastu meie aegruumile omast lõputut egoismivatsa. Mina, minu mees, minu maja, minu autod, minu raha ja minu laps.?

Kas on ikka eetiline muuta laps manipuleeritavaks omandiks? Miks ei võiks arstid ka lihtsalt ei öelda? Ei, te olete liiga vana või haige; ei, teil on looduse poolt antud kehv geenikomplekt; ei, teie ei saa kunagi ise isaks. Mis on selles siis nii kohutavat? Miks peab inimene kõike asju ise saama? Kas tõesti on sigimisvõime puudulikkuse tunnistamises ning sellega elamises midagi halba?

Eestis ei ole kombeks puudutada kunstviljastamisega kaasnevaid tüsistusi, mitmikrasedusest tulenenud puuetega laste arvu ja emotsionaalseid probleeme, meditsiinipersonali angažeeritusest ei kõnelda ning rasestumisega seotud arstiabi vallas liikuvate rahavoogude kulgemist ei paljastata. Ka asendus­emadusest teatakse rohkem tänu välismaistes dokumentaalfilmides nähtule. Sellest on aga liiga vähe.

Äkki oleks seaduse vastuvõtmise eel siiski kasulik mitte ainult õnnetutel peredel ning nende nõustajatel, vaid kogu ühiskonnal mõtiskleda inimõiguste ja miks mitte elu mõtte üle? Konteinerina kasutatav naine võib aidata nimel küll kesta lasta, aga kas ei röövita nii oma järglaselt eluõnne? Kas too on selle valiku eest vanematele tänulik või kaebab nad hoopis lapseröövi eest kohtusse?

Seda arutut moraalset sasipundart saaksime vältida, kui laste saamisel kasutaksime jalgratta leiutamise asemel juba tuttavaid meetodeid.