Minu põlvkonnale oli reisimine, eriti väljaspool Nõukogude Liitu, midagi väga eksootilist. Sellega kaasnesid alandavad protseduurid, sest välismaale mineku loa pidi andma mitu organisatsiooni, alustades oma asutusest ja lõpetades salapärase partei keskkomitee väljasõidukomisjoniga, kus mängis loomulikult kõige tähtsamat rolli riiklik julgeolekukomitee. Isegi kui alamad astmed läbi, ei saanud olla kindel, et sind viimasel hetkel rajalt maha ei võeta. Jah, olid õnnelikud, kes läbisid „turvakontrolli“ ning neil oli võimalus kas töö tõttu või turismigrupi koosseisus külastada väljaspool suurt kodumaad asuvaid riike. Aga teatud osa meist „reisis“ ikkagi, vaatamata kõigele, ja sellisest reisimisest tahaksingi rääkida.

Mulle tundub, et koroonaviirus on praegu loonud väga head tingimused tulla tagasi vana reisimistava juurde, mida minu põlvkond ja veel hilisemgi ohtralt kasutas. See on reis raamatute kaudu. Te kirtsutate nina ja ütlete, et olen vanamoeline ja tänapäeval, digiajastul, ei ole raamatud enam moes? Mul ei ole midagi digivõimaluste vastu ja kasutan neid ka ise väga tihti, kuid olen veendunud, et raamatus on emotsioon, mis digikeeles puudub.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: