Ma tean, et luuletaja on kohustatud vaikima. Oh kui luuletaja võiks kõnelda, olen ma kusagil öelnud. Ene Mihkelson võttis luuletaja vaikimiskohustust äärmiselt tõsiselt. Mis vaikimiskohustus, võivad võhikud nüüd uriseda, pole sellest kunagi midagi kuulnud. No jah, väga paljud pole ka Mihkelsonist kuulnud. Ometi käivad need asjad just nii. See lugu juhtus kunagi ammu Pärnus, töötasin siis reklaamiasutuses ja kliendiks oli üks uus suur hoone kesklinnas.

Moe- ja muude ürituste ­kõrval korraldasin Blauhausis ka kirjan­dusõhtuid. Berk Vaher, ­Lauri Sommer, kellel oli just ilmunud „Raagraamis poiss“, muud siis veel paljutõotavad anded ja muidugi ka mu lemmikkirjanik Mihkelson. Millal see täpselt juhtus, ei õnnestunud kuugeldada. Otsing „Pärnu ja Ene Mihkelson“ annab tulemuseks ainult selle, et Tiit Palu jättis „Ahasveeruse une“ järgi etenduse tegemata. Eks lavastajatelgi ole teatavaid kohustusi.

Ega ma sellest kirjandusõhtust suuremat mäletagi, kirjandusõhtu nagu kirjandusõhtu ikka. Aga on hea teda, et Mihkelson on kunagi Pärnus käinud, seal ja seal, saab mälestusplaadi seina kruvida. Selles hoones bussijaama lähedal on nüüd päris hea sushikoht, maksab läbi astuda. Pealegi on meil nüüd uus bussijaam valmimas. Veel üks põhjus läänerannikut külastada.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, mulle üldse ei meeldi rääkida, selles mõttes olen ma ikka sündinud poeet. Samas Mihkelson vahel ikka rääkis, tõsi – mitte avalikkuse ees ega lahtise tekstiga. Aga sõpradele ta ikka helistas. Kusjuures täpselt nii oligi, Kadri Mälgu memuaarid selles küsimuses on punktuaalselt täpsed. Tõesti, kui Mihkelson helistas, siis ei rääkinud ta millestki.

See ei ole nüüd täpselt nii, nagu see kõlab. Ma ei vaidle küll vastu teooriale, et jututeema tekkis vestluse käigus. Võis tekkida, pigem olid ikka teatavad kinnisteemad: kirjanduselu närusus, mõned head raamatud, mis on ilmunud, kuidas ma kirjutan nii hästi, et hirm tuleb peale; mina omalt poolt muidugi hooplesin uuemate vägitükkidega, kahjuks ei jõudnudki ma Enele teada anda, et ma püsisin poolteist hooaega maailmameistri positsioonil.

Jah, aga ega ma selleks ennast läbi seinte maailmameistriks närinud, et laiade masside meelt lahutada või üksikute vaimuaadlike ees kelkida – ei, ainult selleks, et ennast inimesena tunda. Ma ei tea ühtki muud tunnet, mille nimel päevas kuus kuni üheksa tundi trenni teha. Kuid Mihkelsoni telefonivestluse kõrghetk oli see, kui mina küsisin, kuidas omal läheb.

Siis hakkas Mihkelson naerma nagu koer, see oli vestlusi läbiv refrään, milleni jõudmiseks tuli enne mitu tundi soojendust teha. See oli vestluste lõpupoole, kuid tihti algasid teematud vestlused siiski Ene-poolse kindla sihiga. Ta ­hakkas kangekaelselt mingit oma ­hämarat asja ajama, nõus; polnud selge, mis asi see oli, aga ta ajas seda lausa kius­liku järjekindlusega. Mina ajasin muidugi vastu.

Kuidas sa ikka takka kiidad, kui ei ole selge, millest jutt käib. Nii ma siis raiusin nagu rauda, et ei ole nii, tõin näiteid ajaloost, klassikast ja meditsiinivaldkonnast. Keerasin kõik absurdi ja veel kaks korda kaugemale, need olid rängad heitlused. Lõpuks hakkas Mihkelson naerma ja siis sai temaga inimese moodi rääkida. Aga enne tuli ikka tublisti tööd teha.
Ene Mihkelson. Illustratsioon Kadri Mälk
Ene Mihkelson. Illustratsioon Kadri Mälk

Aga lugu, millest ma tahan rääkida, on tõesti huvitav. Istusime minu köögis, siis oli mul majapidamises mitte just kokk, aga ikkagi inimene, kes süüa tegi. Laud oli kaetud, kõik oli ilus. Vaatasime aknast keskväljakut ja ajasime plära. Jutu mõte oli lühidalt selline, et kui sa vaikid, siis pole see midagi, kui räägid ja midagi ei ütle, pole see ka tuhkagi väärt. Ent kui sa oled tõestanud, et sa võid öelda ükskõik mida ja teha seda kõige veenvamal viisil, ning kõik tunnistavad, et sa tõesti oled täielik geenius, sest sa oled seda tõestanud sajal erineval moel – aga ikkagi ei ütle midagi –, siis oled sa tõeline luuletaja.

Sel päeval sain ma aru luuletaja vaikimiskohustusest. Siis sõime suppi, vaatasime aknast välja ja sel päeval ei juhtunud enam midagi. Mihkelson ööbis mu raamatukogus ja sõitis peagi Annelinna tagasi. Polegi nagu millestki rääkida, aga pärast Mihkelsoni lahkumist, kusjuures ma ei tee üldse nalja, hakkas mu raamatukogus toimuma kummalisi asju.

Uks keeras ennast ise korduvalt lukku, asjad kukkusid igalt poolt kõrvalise abita maha, pidevalt mingi kahtlane kolin. Seda kõike oleks võinud juhuseks pidada, asjad ikka kukuvad, aga see pidev ukse lukkuminek… No ei ole füüsika seaduste järgi võimalik, hakkasin võtit seespool ees hoidma. Muidu ei saa toast välja, oota, kuni keegi koju tuleb.

Et tegemist on ehtsa poltergeistiga, sai selgeks alles siis, kui mul paarisentimeetrine käsikirjade pakk – kujutate ette, kui palju kaalub pool pakki A4-formaadis paberit – lendas nina eest otsejoones vastu seina, põmm! Aknad kinni, uksed kinni, tuult ei ole ja mis saaks tuul siin aidata – raamaturiiulilt, põmm, vastu seina.

Sel kombel tuletas poeedi vaikimiskohustus ennast mulle veel mitu korda meelde.

(:) kivisildnik

Vaimude tunnil Jannseni tänavas

25.09.2017