Ei ole palju eesti autorite mälestusraamatuid, mis oma halastamatu avameelsuse ja otseütlemisega meelde jääks. Vanaldased leedid võivad Ene Rämmeldi raamatut appi võttes terve küsimuste-vastuste õhtu korraldada. Elevust ja juttu jätkub kauemaks.

Viktoriin võiks olla selline: Mis meenub Rämmeldile sisseastumiseksamitest Pedagoogilisse Instituuti? (Ilmar Tammuri imalad silmad.) Kes suurest kadedusest Hermaküla lavastused ETV-s ära keelas? (Äsja pareikooli lõpetanud Tõnis Kask.) Mille Rämmeld enesele suhu toppis, kui rezhissöör Leida Laius talle oma nõudmistega tüütuks muutus? (Mullase mätta.) Keda kahtlustas Rämmeld oma mäekristallist sõrmuse varguses? (Leida Laiust.) Kellele Eesti dokumentalistidest teeb Rämmeld vihje seoses KGB-ga? (Mark Soosaarele.) Kes on teinud kõige halvema dokumentaalfilmi, mida Rämmeld kunagi näinud on? (Jüri Sillart). Kes on kunstnik, kes Rämmendit modellina kasutas, ja kes tema figuurile alati iseenda pea otsa maalis? (Epp-Maria Kokamägi.) Kes pakkus Rämmeldile valikut - sa kas ütled lahti oma mehest Karassev-Orgusaarest või sa ei saa enam kunagi loomingulist tööd? (Enn Anupõld.)  Sedasorti vastuseid siit raamatust leiab. Aga Rämmeld ise näeb endiselt hea välja.