Kahetsege ökopattu: Ka elektrist sõltumatu teatri loojad (vasakult) Kristjan Jansen, Maike Lond, Helgur Rosental, Taavet Jansen ja Kalle Tikas. (Terina Tikka)

Alustame lihtsast faktist. Mai esimesel nädalal toimub Tallinnas Kultuuripealinn 2011 raames Kultuurikilomeetri lõpus Lennusadama alal MIMprojecti interaktiivsete energiasõltumatute etenduste sari “MIM goes sustainable”.

Sõna “interaktiivne” on küll sisust tühjaks voolanud, aga mõiste “energiasõltumatu” peaks ikkagi genereerima positiivset eelhäälestust. Me kõik oleme kestvas suures mures raiskamise pärast. Üldjoontes on meile selge, et kuigi energia jäävuse seadus ütleb, et energia ei teki ega kao, kehtib see hästi ainult abstraktse füüsikaseadusena. Igapäevane praktika kinnitab, et kaob ikka küll, ja kuidas veel.

Sellepärast püüavad vastutustundlikud inimesed leida mooduseid, kuidas energiat kokku hoida, kuidas mitte raisata. Oma igapäevast prügi sorteerime me tänapäev ja kõigil teistel päevadel ka. See annab meile lootust, et asjad paranevad. Üldlevinud uskumus väidab, et kui alustada endast ja pisikestest asjadest, küll siis suured asjad ka ükskord järele tulema hakkavad.

Siinkohal tuleks vajutada pidurit. MIMproject tegi need eeldusfaasid suure sisseelamise ja vastutustundega läbi. Me tahtsime lavastada teatrisündmust, mis annaks inimestele lootust, et nad on õigel teel ja et prügi sorteerimine päästab maailma. See tundus kuidagi hea ja vajalik.

Praeguseks pole sellest palju järele jäänud. Greenwashi silmakirjaliku ideoloogia suhtes olime me immuunsed juba projekti alustades, aga nüüd tundub, et lagunevad ka need head ja ilusad seisukohad, millest me alustades nii palju lootsime.

Füüsikaline reaalsus on teistsugune, kui kollektiivi uskumuste kogum tahab ja/või suudab näha. Darwin konstrueeris bioloogilise evolutsiooni teooria piisavalt kaua aega tagasi, et inimkond oleks võinud selle põhjal oma olemusest juba aru saada. Aga ei midagi sellist. Kollektiivsed käitumismantrad pole arusaamist inimese bioloogilise päritolu loomusest siiamaani mingil määral arvesse võtnud. Teadmine ise on küll täiesti vabalt ja igaühele kättesaadavalt meie kultuuri mälupankades olemas, aga mitte keegi ei tee sellega mitte midagi sisulist.

Igatahes rikkus evolutsiooniteooriaga arvestamine MIMprojecti suhted energiasäästliku mõtteviisiga lõplikult. Suurkorporatiivses mõttes on ilmselt siiani hädavajalik kokkuhoiust mõelda. Üksikindiviidi seisukohalt võib asi olla pisut teistmoodi. Kogu evolutsioon on olnud lakkamatu võitlus ressursi nimel, nii et tööhüpoteesiks võib võtta ka idee, et evolutsiooniliselt efektiivsemad on olnud just need isendid, kes ressurssidega jõulisemalt toimetada on saanud. Siit sünnib energia jäävuse seaduse väänatud definitsioon. Energia ei teki ega kao. Kui ta ei ole teil, siis on ta kellelgi teisel. Ja siis ka jätkab evolutsiooni ahelas see keegi teine. Üksikindiviidi seisukohalt on see lõplik läbikukkumine. Nii mõeldes tuleb välja, et säästlikkus ei vii kuhugi.

Vaevalt sellise mõtte välja öelnud, on meil jalus uus ja palju suurem probleem. Praktilisse reaalsusse sisenedes ja kas või natuke midagi uurides selgub, et kasutatav ja kontrollitud kogemus ning faktiteadmised üleüldse on lõpmatult killustatud. Igaüks teab millestki natuke, aga suuremas mastaabis pole peaaegu kunagi käepärast kedagi, kes valdaks kriitilisi teemasid nii, et teda ei õnnestuks maha karjuda. Kunstiprojekti tehes on see probleem eriti selgelt tunda. Ükskõik millist energiatarbimise suhtes kriitilist positsiooni hakata esitama, kohe ilmub keegi, kes suudaks selle vaatenurga ilma hoogu võtmata vähemalt kahtluse alla panna. Lõpuks tekib olukord, kus polegi nagu võimalik midagi öelda. Iga jutt, iga seisukoht on rohkem või vähem rumal ja asjatundmatu.

Ühesõnaga, MIMproject jõudis energiatarbimise suhtes kriitilisi seisukohti manifesteeriva teatriprojekti tegemisel kahe vastuolu ristumispunkti. Esiteks lagunesid ära meie algsed heausklikud seisukohad selle kohta, milline energiakäitumine on halb ja milline õige. Vaevalt et meil oma praegustele arusaamistele toetudes auditooriumile meeldivat ja vastuolutut samastumisvõimalust on pakkuda. Ja teiseks, me taipasime, et üldkultuuriliste teadmiste killustumine on jõudnud faasi, kus mitte keegi ei valda terviklikku ja töötavat arusaamist kultuuri üldisest seisust. Iga seisukoht on ekslik seisukoht. Ükski mootor pole piisavalt töökorras. Sõita pole ka kuhugi.

Et niisuguselt intellektuaalselt külavaheteelt üldse kuidagi minema pääseda, tuli teha mõned otsused. Esiteks – me ei püüagi toetada üldkehtivat energiasäästlikkuse-agendat. Midagi uurida saab ainult siis, kui sa ei oota mingit kindlat tüüpi tulemusi. Muidu võiks kohe Tambovi konstandi käiku lasta ja eeldustega sobivad tulemused valmis genereerida.

Ja teiseks. Me ei muretse selle pärast, kas me tundume piisavalt targad ja erudeeritud. Paistab, et kui kunstist muud kasu pole (kah üldlevinud uskumuse järgi kiputakse kunsti kasutuks pidama), siis vähemalt annab ta võimaluse mängida ideede ja hüpoteesidega, mis akadeemilisel mänguväljakul suuremalt jaolt enne ära nullitakse, kui nad üldse mingeid tuletisi anda jõuavad. Jaanuari Wired kirjutas, et loomingulisus on inimkultuuris alati olnud ainult kollektiivne. “MIM goes sustainable” projekti ülesehitamine on olnud läbivalt kollektiivne loominguline kogemus, peaaegu nagu illustratsioon Wiredi väitele. Üldaktsepteeritud seisukohad ei pidanud koormusele vastu, läksid katki ja lagunesid ära. Ühtlasi selgus, et akadeemilisest vallast pärit teadmistega on võimalik opereerida kunstikeskkonnas nii, et need teadmised arenevad just analüüsiva arusaamise mõttes.

tundub, et kultuuris on võimalik tekitada sõlmi ja koondumispunkte, kus olemasoleva kogemusega tehakse midagi muud, kui puhtalt akadeemilises või puhtalt kunstilises traditsioonis tavaks on saanud. See võib olla oluline arusaamine. Mis puutub aga killustatud teadmist, siis kas te teadsite, et kui lahkute kodust ja jätate väljalülitatud arvuti sabapidi seina, on see sama hea, kui jätaksite tuppa põlema 15–25 W pirni (sõltuvalt toiteploki kvaliteedist). Päästab ainult ploki tagumisest lülitist väljalülitamine või toitekaabli seinast tõmbamine. Niipalju siis üleüldisest raiskamisteadlikkusest.


“MIM goes sustainable”

Konteinerteater, kus füüsilise pingutuse vastu pakutakse vaimset energiat.

Idee ja teostus Maike Lond, Taavet Jansen, Kristjan Jansen, Kalle Tikas jt.

4.–9. maini Tallinnas, tühermaal aadressiga Küti 17 algusega kell 18. Sissepääs prii. Registreeru aadressil www.mimproject.org.

Järgmine peatus tehakse Euroopa Kultuuripealinnas Turus.