Kesksed tööd: (vasakult) Andrus Joonas “Aledoia 263. Tee kadunud”, 2008 , Andrus Joonas “Aledoia 149. Installatsioon”, 2004 ja Siram “Karma”, 2008. (Al Paldrok) ---

Mitte teab kui ammu end ka kunstnikuna defineerima hakanud Siram eksponeerib muu hulgas oma parimat maali “Karma” (2008) ja oma parima performance’i “Suspense/Rebirth” videodokumentatsiooni. Viimase märksõnad on Pärnu kaasaegse kunsti aastanäitus aastal 2007, Pärnu kunstihalli arhitektuurilise omapära kaval ärakasutamine, isetehtud voorusevöö, sümboolne nabanöör ning enda sellest lahtilõikamine. Lisaks varjatud seisukohavõttudena mõjuvad viimaste aastate maastikumaalid, isiklikke (riide)esemeid kujutavad eneseanalüütilised natüürmordid ning naissoost kaugete sugulaste portreed pannipõhjadel.

Joonaselt on väljas lakikihis lilleõitega kaetud voodiinstallatsioon aastast 2004, väiksemad ja suuremad maalid Aledoia-seeriast; uus, stiliseeritud peenisekujunditega lajatav maaliseeria “Meeste laulud” ning “Performance artefakt 2008–2010” – Huntmeeste-järgsete performance’ite rekvisiit kuldne kiiver.

Väiksemate linnade parimates näitusepaikades, mille hulka Tartu Kunstimaja kahtlemata kuulub, toimivad väga hästi isiklikul arhiivil ja omamüüdi ajalool baseeruvad, tekstipõhised teosed. “Inimarengu aruandel” on sellised väljas mõlemalt autorilt. Joonas eksponeerib kestvus-performance’i “Elu ilma CV-ta” (2000–2008) dokumentatsioone. Algset deklaratsiooni, mille kohaselt loobus ta CV esitamisest enda tõestamiseks kunstnikuna, kuni sellisest seisukohavõtust loobumiseni.

Lisanduvad isiklikud märkmed, personaalsed ilmutused tekstina (“Kõrvalda hinnang ja valu kaob”), visandid ja vanad tänukirjad.

Siram sekundeerib Joonase pihtimusele oma 2003. aasta kollaažiga “Mul ei ole saladusi”, mis on visuaalselt tagasihoidlik popurrii vanadest tekstidest: veel Mari Sobolevi nime all avaldatud kunstikriitikast, muidu artiklitest ja esseedest. Ma ei tea, kas loeksin kõik need tekstid läbi näiteks Tallinna Linnagaleriis, küll aga tegin seda Tartu Kunstimajas. Nii traagiliselt surnud skulptori ja meediakunstniku Laur Tiidemanni järelehüüde kui “Kolm eksiarvamust, millest olen kriitiku- ja kuraatorikarjääri jooksul vabanenud” – viimane on aus subjektiivne analüüs üheksakümnendate Eesti kunstirevolutsioonidest ja nende läbikukkumisest. Sirami vanadest tekstidest võib leida nii prohvetlikkust – arvustus pealkirjaga “Professor Keskküla kiusatused” 1997. aasta Sirbist – kui valeprohvetlust. Viimase alla loeksin tõdemuse: “Nagu ei tohtinud nõukogude ajal öelda, et kommunism on pask, nii ei ole praegu kasulik öelda, et kapitalism on pask.” Paraku kannab suur osa tänapäeva kunstist tarbimise- ja kapitalismikriitilist sõnumit.

Igal juhul mõjub Sirami ja Joonase väljapanek ka tänu nende mõlema kunsti new-age’likus võtmes eneseanalüütilisusele kergelt muuseumilaadsena – ja seda mitte mingil juhul halvas mõttes.