Joonaselt on väljas lakikihis lilleõitega kaetud voodiinstallatsioon aastast 2004, väiksemad ja suuremad maalid Aledoia-seeriast; uus, stiliseeritud peenisekujunditega lajatav maaliseeria “Meeste laulud” ning “Performance artefakt 2008–2010” – Huntmeeste-järgsete performance’ite rekvisiit kuldne kiiver.

Väiksemate linnade parimates näitusepaikades, mille hulka Tartu Kunstimaja kahtlemata kuulub, toimivad väga hästi isiklikul arhiivil ja omamüüdi ajalool baseeruvad, tekstipõhised teosed. “Inimarengu aruandel” on sellised väljas mõlemalt autorilt. Joonas eksponeerib kestvus-performance’i “Elu ilma CV-ta” (2000–2008) dokumentatsioone. Algset deklaratsiooni, mille kohaselt loobus ta CV esitamisest enda tõestamiseks kunstnikuna, kuni sellisest seisukohavõtust loobumiseni. Lisanduvad isiklikud märkmed, personaalsed ilmutused tekstina (“Kõrvalda hinnang ja valu kaob”), visandid ja vanad tänukirjad. 

Siram sekundeerib Joonase pihtimusele oma 2003. aasta kollaažiga “Mul ei ole saladusi”, mis on visuaalselt tagasihoidlik popurrii vanadest tekstidest: veel Mari Sobolevi nime all avaldatud kunstikriitikast, muidu artiklitest ja esseedest. Ma ei tea, kas loeksin kõik need tekstid läbi näiteks Tallinna Linnagaleriis, küll aga tegin seda Tartu Kunstimajas. Nii traagiliselt surnud skulptori ja meediakunstniku Laur Tiidemanni järelehüüde kui “Kolm eksiarvamust, millest olen kriitiku- ja kuraatorikarjääri jooksul vabanenud” – viimane on aus subjektiivne analüüs üheksakümnendate Eesti kunstirevolutsioonidest ja nende läbikukkumisest. Sirami vanadest tekstidest võib leida nii prohvetlikkust – arvustus pealkirjaga “Professor Keskküla kiusatused” 1997. aasta Sirbist – kui valeprohvetlust. Viimase alla loeksin tõdemuse: “Nagu ei tohtinud nõukogude ajal öelda, et kommunism on pask, nii ei ole praegu kasulik öelda, et kapitalism on pask.” Paraku kannab suur osa tänapäeva kunstist tarbimise- ja kapitalismikriitilist sõnumit.

 Igal juhul mõjub Sirami ja Joonase väljapanek ka tänu nende mõlema kunsti new-age’likus võtmes eneseanalüütilisusele kergelt muuseumilaadsena – ja seda mitte mingil juhul halvas mõttes.