(Enese)kriitiline meedia?
Kirjutada meediast tähendab seda, et muutud ka ise meedia osaks, saad selleks, kes sa olla ei taha või ei oska (kuid püüad). Ka kriitika on meedia osa, kuid harva, kui meedia suudab iseenda suhtes kriitiline olla. Igal aastal vähemalt korra juhib keegi tähelepanu meedia puudustele, millele järgneb ajakirjanike üksmeelne protestilaine. Kui ütlejaks on president, siis süüdistatakse teda katses vaba meediat kas ära keelata või vähemalt tsenseerida, kui ütlejaks on Marju Lauristin, siis kõlab viimseinstantsiline tõde nii: "Ise sa meid õpetasid, hoia nüüd suu parem kinni!"
Meedia õiglase kriitika teeb raskeks asjaolu, et meediat kui ühiste tunnusjoontega nähtust pole olemas, mis omakorda tingib selle, et iga kriitilise väite all peaks olema viide, kelle või mille kohta see käib, see aga viiks sellise läkituse emotsionaalse mõjujõu nullini. Nii muutubki kriitika objekt paratamatult hajusaks. Selle tagajärjeks on absoluutne ebakommunikatiivsus, mille põhjas kükitab amööbdemokraatia, mis ei lase mitte kellelgi pääseda mingite kindlamate otsuste või põhjusteni, suunates inimeste loomuliku teada tahtmise soovi ja uudishimu ümber üha uutesse kanalitesse. Muidugi leidub ka neid, kes suudavad minna lõpuni, nõudes kohtus õiget või õigemat õiglust. Tulemuseks on parimal juhul terve saabas katkise asemel (nn tarbijakaitse).
Kuid mitte keegi ei saa mitte kunagi leidma vastust küsimusele, kas meedia on kollane või mitte või kas demokraatia on ikka parim võimalik elukorraldus või leidub midagi muud. Kõik, mida me küsida saame, kõik, millele leidub ka konkreetseid vastuseid, sisaldub süsteemi sees, mitte sellest väljaspool. Vastused demokraatia, aga ka ajakirjanduse kohta peituvad neis endis. Ning meis, kui me seda päevast päeva teeme ja toodame. (Siinkohal tõstab president mõtlikult kulmu, Lauristin aga võtab ninalt prillid, pühib need puhtaks ja ...naeratab.)
Kõigest hoolimata on meediamaastikul ka mõned ühised negatiivsed tunnused, sõltumata sellest, kas tegu on kommertskanalite või avalik-õigusliku süsteemiga. Alljärgnevalt puudutan mõningaid ebakohti nn riigitelevisioonis, mis paljuski kattuvad kommertskanalite omadega. Raske isegi öelda, kes kellelt on võtnud või kumb on parem, kas see, kui kaameraga imiteeritakse kuritegu või kui helis jäljendatakse haige inimese puuet või kui kultuurisaatest on saanud multifilm.
Visuaalsus ongi see, millest peab alustama. Eesti Televisioonis vaata et polegi enam saadet, kus saatejuht ei pea oma pead toppima mingisse põnevasse rakurssi. Selline taotluslik võltspõnevus teeb karuteene sellistele saadetele nagu "OP", mida juhib Karl-Martin Sinijärv, ja "Puutepunkt", mille juhiks on Kaido Kahar. Mõistagi ei lasu põhivastutus siin mitte saatejuhil, vaid režissööril või produtsendil, kellest viimane on, nagu mulle tundub, võtnud endale sama rolli, mis varem oli toimetajal, ning kes otsustab, mis on trendikas/seksikas ja mis seetõttu väidetavalt müüb ehk kogub vaatajaid.
"OPi" puhul jääb selline mulje, nagu oleks kunstist rääkimine ilma "kunstita" võimatu. Paraku aga ei jõuagi saatelõikude sisu nii mõnigi kord vägivaldselt silma sisse trügiva "stiili" juures silmast kaugemale. Visuaalset üleküllastumist esineb ka muidu väga vajalikus ja empaatilises "Puutepunktis". Kuna saade räägib puuetega inimestest, siis mõjuvad taolised vääratused valusamalt kui "OPis". Toon näiteks vaid ühe saatelõigu, kus üritati helipildis jäljendada hingamispuudulikkusega inimesi. See on ju sama mis mängida langetõbise krampe! Samuti oli ränk eetiline eksimus pimedaks jäänud suhkruhaige naise alasti ujuma vedamine, kusjuures pildile jäi ka haige vastumeelsus seda teha (Eesti lood).
Käest filmimine ja käega (jõuga) filmimine on kaks eri asja. Filmida inimese nägu, valida õige distants "silma" ja silma vahel on suur kunst, millega ei tule toime igaüks. Nii näidataksegi näo asemel intervjueeritava jalgu, käsi või rinnapartiid. Kommertskanalitel oli selline praktika üksvahe täiesti tavaline.
Kõik need vead, eksimused ja vääratused (loe: ebaprofessionaalsus) oleksid välditavad, kui Eesti Televisioonis leiduks keegi, kes kontrolliks saadete kvaliteeti ega laseks maksumaksja kanalisse kommertskõntsa, mis sageli väljendub valedes arusaamistes oma kutsest või lihtsalt hoolimatuses. Nagu ma tean, pole säärast ametiposti ei televisioonis ega ka raadios. Kui aga selline kvaliteedikontroll (hea nõuandja, mitte hirmuvalitseja) eksisteeriks, siis ei juhtuks ka vahest nii nagu hiljutises "Pealtnägijas" (7.3), kus Mihkel Kärmas, olles esitanud kimbu täiesti tühiseid lõigukesi soolapuhujatest, nimetas oma saadet "süvenenud vaatluseks".
Avalik-õiguslikus televisioonis või ka raadios kasutatav fraseoloogia ei tohiks kattuda kommertskanalites tarbitava sõnavaraga või sooviga iga hinna eest veenda vaatajat püsima oma saate või kanali juures. Kahjuks on inglise keelest võetud otsetõlge "jääge meiega" pugenud ka süsteemi, mille eesmärk peaks olema teha saateid, mille vaatamine ei vaja ei visuaalset koduvideolikku trikitamist ega ka palveid kanalit mitte vahetada.
Ning pole just päriselt üks ja sama, kas kuulda hääldusvigu kommertskanalilt, kus pesupesemisvahendist Vanish (kaduma, haihtuma) on saanud häälduspildis Varnish (tõrv, tökat), või kui ma pean ETV kultuurireklaamis kuulma, et pärast AKd on kavas teatriõhtu Jüri Kruusvalli näidenditest! (7.3) Palju õnne sulle, Jaan, mitte igaühel ei õnnestu vanemas eas uut elu elada!
Jääb mulje, nagu painaks avalik-õigusliku tele- ja raadiotegijaid mure vaatajanumbrite pärast. "Köitvuse" ohvriks langes ka president Toomas Hendrik Ilves, kes ilmselt režissööri tahtel pidi oma traditsioonilise uueaastakõne pidama Riigipanga saalis, marssides ühest saali nurgast teise. Mis siis, kui ta komistab ja kukub, mõtlesin, samas aga sähvatas peast läbi, et tore oleks. Mida ta seal rääkis, õieti ei mäletagi. Aga ma ei imestaks sugugi, kui järgmine kord mängiks president kõne ajal piljardit või künnaks põldu või monteeritaks mõlemad tegevused kokku!
Heas mõttes väljaspool konkurentsi seisab Aarne Rannamäe "Vabariigi kodanikud", kus saatejuht on suutnud luua sundimatu vaba vestluse õhkkonna. Just see on oluline. Mitte kümneid kordi nähtud poliitikud, kes suudavad rääkida ükskõik millest, kuid kelle iga rakk reedab väsimust ja tüdimust ning kes peavad igal juhul vajalikuks rõhutada, kui suured sõbrad nad kõik eraelus on. Paraku aga satub nii mõnigi kord kaamerasilma reetlik pilk või närviline õlanõksatus, mis tühistab kogu eelneva "tsiviliseerituse". Aga ainult juhul, kui kaamera on professionaali käes.
Hiljaaegu tõstis Sirp häält kultuurisaadete nappuse üle, rõhuga kirjandusel, mis teiste loomealadega võrreldes olevat eriti alakajastatud. Küsimus pole aga mitte ajas, vaid kvaliteedis. Meil pole vaja "OPi" koopiat, vaid täiesti uut kultuurisaadet, kus toimuks elav vestlus, mitte rikkalikult illustreeritud, kuid tuim(ad) monoloog(id). (Sama võib öelda / peab ütlema ka raadio kultuurisaadete kohta, mis võivad küll olla huvitavalt vormistatud, kuid kus valitseb sama hall monokroomsus ja elava diskussiooni puudus.)
Kellele kuulub viimane sõna? Kes otsustab? Kas on võimalik seda teada saada kuidagi teisiti kui vaatajate ja kuulajate ühisstreigiga?
Ühes demokraatia puudusi analüüsivas artiklis tõi Slavoij Žižek näiteks Ameerika presidendi, kes vaatab aknast demonstratsiooni, kus nõutakse Bushi tagasiastumist ("Fuck you, Bush!") ja vägede väljatoomist Iraagist. Presidendi kõrval on keegi poliitik, kellele Bush siis uhkelt ütleb: "Näete, see on Ameerika, just see on demokraatia. Igaüks võib mulle öelda, mida tahab. Just sellist ühiskonda on meil ka Iraagis tarvis!"
Žižeki järgi on demokraatia Lääne-maailma ainujumal, mida ei muuda paremaks (inimhüvelisemaks) mitte massidemonstratsioonid, mis vaid kinnitavad süsteemi kui sellise elujõulisust, vaid süsteemi seestpoolt õõnestamine täpsete küsimustega, mille lahendamist ei saa edasi lükata, väites, et nii peabki olema või et see ongi demokraatia.
Mäletan omast käest, kuidas nn N-ajal üks meie peretuttav mehaanik küsis igal linnavalitsuse kohtumisel, kuidas on partei kaasa aidanud kraani tilkumise likvideerimisele tema korteris. Nii kaua küsis, kui riik kokku varises, mõistagi ei realiseerunud see ilma radikaalse (laulva) revolutsioonita.
Ning kuigi ka minu küsimused on sarnased, väiksed ja vaiksed, ei soovi mina ei televisiooni ega raadio krahhi, isegi mitte revolutsiooni, vaid täiesti teostatavat vigade parandust. Ning vahest ka seda, et need, kes seal oma igapäevast leiba teenivad, julgeksid küsida ja vajadusel vastu hakata.
