Enn Kasaku romaan peaks samuti ulmikute pahameele pälvima, sest tavapärase ulmeka raamidest on tekst kindlasti väljas. Raamide lõhkumist ei saaks ju ette heita, kui sellest raamide lõhkumisest uut kvaliteeti sünniks. Praegu tundub küll, et lõhkumine on ette võetud lõhkumise enda pärast.


Teos tekitas lugedes tunde, otsekui oleks ma mõne noorkunstniku näitusel – on kasutatud kõiki värve ja kõikvõimalikke tehnikaid ning see peaaegu varjab tõsiasja, et noorkunstnik ei oska lihtsalt joonistada ja ka kompositsiooniga on probleeme. Enn Kasak pole noorkunstnik, aga ka tema puhul tundub see kasutatud võttestiku pillerkaar varjavat teatavat konarust põhioskustes.


No ei ole ju normaalne, et tegelaste jutt ja ka autoritekst on üks lõputu lõõp. See on kunstlik ja seega ebausutav. Igasugu lõõbi ja “killurebimise” miinuseks on ka see, et kui lugeja autoriga ühel lainel pole, siis naljakad kohad mõjuvad hoopis krampliku punnitamisena. Samuti on Enn Kasak püüdnud vältida loo sirgjoonelist esitust, aga ka siin jääb ta kuidagi poolele teele – lihtsakoeline lugu enam pole, kuid “Keksumängu” tasemel meistritöö samuti mitte. Ühtpidi on ju sümpaatne, et autor on latti tavatasemest kõrgemale sättinud. Kui ta samas sellesama lati kolinal maha ajab, siis on see üsna hale vaatepilt.


On ilmselge, et Enn Kasakul oli romaani kirjutamisel ägedaid ideid ja lahedaid mõtteid, aga kahjuks võtab raamatust väga suure mahu enda alla Eesti olmekirjanduse vaimus inimsuhete seep.


“Vaba pattulangemise seadus” on minu arust romaan, millest on takkajärgi hea rääkida, kuid mille lugemine on esteetiline piin.


Siiski on mul kokkuvõttes hea meel, et selline raamat ilmus ning et ma seda lugesin. Kiita tuleb ka toredat polügraafiat ja illustratsioonideks kasutatud Navitrolla graafikat.