Enn Nõu “Vabariigi pojad ja tütred”
Mahuka panoraamromaani esimene raamat, faktitruu ajaloodokument, mida nüüdisaegses Eesti ilukirjanduses just iga päev ei kohta. Tegu on jutustusega, mille igal leheküljel on tajutav autori põhjalik ettevalmistus nii ainese kogumisel kui selle edasisel tõlgendamisel.
Arhiividokumendid, koltunud ülesvõtted ja erakirjad reastuvad kronoloogiliseks perekonnalooks, milles luubi all ühe talu inimeste elud ja saatused Rootsi ajast kuni kolhooside loomiseni. Oma jäljed elulugudesse jätavad nii esimene ilmasõda, Vabadussõda, küüditamised, Saksa okupatsioon kui Eesti lõplik okupeerimine Punaarmee poolt 1944. aastal. Autor jälgib uue korra eest pakku pääsenute elukäiku Rootsis ja Saksamaal, samuti nende oma, kes tumeda tuleviku eelaimduses siiski paati ei mahtunud ja nõnda uue ideoloogia kohutava tööriista – NKVD meelevalda jäid.
Lugedes Omakaitse, karistussalkade ja metsavendade heitlustest, jõuab lugejani kurb tõdemus, et suurimaks vaenlaseks kõigi vaenlaste seas on eestlasele teine eestlane. Omavahelised hõõrumised, naabritevaheline kadedus ja vastamata jäetud armastus saavad võimude vahetudes tuhandete arreteerimiste, küüditamiste ja mahalaskmiste tegelikeks põhjusteks. Õelaimad pealekaebajad võrsuvad ohvrite lähimast kogukonnast, inimeste keskelt, kellega koos ja kõrvuti on eluaeg elatud.
Nagu öeldud, on romaan ülimalt faktirohke ja üksikasjalik. Kirjanik ise võrdleb seda malega: “Malelaud peab kogu aeg silme ees püsima. Seda lugu siin lugedes tuleb nuppe tõstes kaasa mängida, et päris kirjanduselamust saada” (lk 132).
