Enno Halleki moodulmaalid

Enno Halleki näitus "Fraktaalne abielu varjuga”
(kuraator Harry Liivrand), Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 7. novembrini.

Eestis tutvustamist mittevajav Enno Hallek tõmbab tähelepanu modulaarsete maalide ja sinna justkui sobimatu iroonilise videoga kirpudest puretud rüütlist. Maale saavat vajadusel uutesse kompositsioonidesse kruvida, skulpturaalsete objektidena ruumi asetada või seintele riputada. Selline Halleki maalide omadus sobitub kontseptuaalse lähenemisega, kus kunstnik ei tegele üksikteoste loomisega, vaid teatava mängureegli väljamõtlemisega. Siingi on Hallekil visuaalne ja konstruktiivne süsteem: poolkaared, silmusega kaared, liblikkruvid nende ühendamiseks, viitamas mõnele lauamängule, legole või loomulikult fraktaalidele, mis on olemuselt samuti modulaarsed. Nende ideeks on, et tervikus peegelduvad selle koostiselemendid. Suur objekt sarnaneb tema ehituskividega ja vastupidi. Fraktaalsust võime looduses enda ümber näha: harunevates puuokstes võib näha tervet puud, kivi kujus mäge, puulehe kujus puu enda siluetti jne. Fraktaalide idee autor on teatavasti BenoÎt Mandelbrot, kes suri alles sel kuul, 14. oktoobril 85aastasena. Ta viis varemgi filosoofide käsitletud tähelepaneku matemaatilisse teooriasse. Universumi põhinemine sarnastel ehituskividel ei ole kellelegi uudiseks.

Kunstiteoste modulaarsus või reeglipõhisus on nüüdiskunstis sageli esinev lähenemine, kuid kunstnikud erinevad süsteemide ja reeglite keerukuse poolest, mida nad leiutavad. Siin võib meenutada Ad Reinhardti või Ed Ruschat. Reinhardt kavandas maalisarja, kus põhireegliks oli millegi "ühe” esinemine kompositsioonis: üks värv, üks tekstuur, üks sümmeetria. Ed Ruscha projekti "Every Building on the Sunset Strip” (1965) sisuks oli pildiseeria Sunset Stripi hoonetest Californias. Reegel oligi kõigi hoonete dokumenteerimine.

Vahel on "reegliks”, mida kunstniku loomingus näha, kunstniku enese isikupära või objektide ring, mida ta järjekindlalt käsitleb. Hallekil on selleks tema spektraalne koloriit ja skulpturaalsete objektide kasutamine maalialustena. Ta ei maali lõuendile. Tema kuulsaimas teoses "Minu aerud Eestist ja mälestused” (1975) on maaliobjektiks aer, tähendusliku laenguga ese.

Video "Rüütel ja kirp” (1999) tugineb kahtlemata ajaloolisele teabele neist väikestest piinadest, mis saatsid vapraid rüütleid uljatel sõjakäikudel või keskaegsete daamide tähelepanu võitmisel. Tänapäeva härrasmeestel oleks palju õppida: üks käsi daamile roosi ulatamas ja teine diskreetselt kirpe püüdmas.

Halleki kunstis on läbiv helge, rõõmus meeleolu, mille arusaadavalt loovad kirevad objektid ja soe koloriit.