„Mina ei lähe selle epideemilise lootusega kaasa,“ ütleb Jaan oma tee- ja korterikaaslasele ning asendusemale Almale. Rahvas saalis naerab – nagu ka iga teise vähegi haigusega seotud sõna peale –, sest väljas möllab koroona. Etenduse lõppedes hõiskavad esimesed kiired telefonikäitlejad juba pingiridade vahel laveerides: „Nüüd ongi kõik. Homme võtame koolist asjad ja siis enam ei lähe.“ Välja on kuulutatud eriolukord.

Siberisse saadetud Jaan ­Krossi ja tema kaasteelistega võrreldes pole mõnenädalane vabatahtlik koduarest muidugi mingi traagika. Seda enam, et Kross läks enda arvates kogu eluks ja just seetõttu ei tahtnud ta lootusele mingitki võimalust anda: „Ei. Mitte nakatuda. Mitte uskuda. Mitte loota. [---] Põrgu on see, kui ei ole enam lõppu. Asjadel ei ole enam lõppu. Päevadel ei ole lõppu. Öödel ei ole lõppu. Lootusel ei ole lõppu.“

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: