17.01.2008, 00:00
Epp Petrone "'Roheliseks kasvamine"'
Petrone Print, 2007. 224 lk.
Lobeda sule ja avala loomuga Epp Petrone oli omal ajal väga hea
mainstream-ajakirjanik ja toimetaja. Epul on ettevõtlikkust ja
empaatiat, ja ta on õppinud end näitama naiivsemana, kui ta
tegelikult on – selline (näiline) pretensioonitus sulatab rohkem
lahti nii aju- kui hingeväravaid. Teos on vanapaberist tehtud ja
ümber töödeldud nii nende sõnade otseses kui kaudses
tähenduses – Epp on oma ökoblogi parimad palad raiunud
raamatusse, lisanud ka uusi info- ja mõttejuhasid – ning et
säästa puid, on raamat antud välja vanapaberil. Seejuures palub
Epp osta oma raamat mitme peale või laenata raamatukogust –
uskumatult isetu soovitus ühelt kirjastajalt! (Enda kui kirjastaja
nõiaringidest räägib Epp peatükis
“Järelehüüe puudele”.)
Ma ei tea paremat
sissejuhatust rohelise eluviisi juurde kui see Epu päevik, kus ta
peaasjalikult kirjeldab oma püüdlusi elada New Yorgis ja Tartus
ennast, keskkonda ja tulevasi põlvi säästvalt ning seejuures
nii, et tema kahel lapsel ja mehel oleks kõht täis ja nad oleks
õnnelikud. Läbi saavad arutatud pea kõik roheteemad: mida
süüa, kus elada, millega remonti teha, kas panna lapsele
riidemähkmed või pampersid ja kas üldse lapsi saada, nafta- ja
energiakriis; mis on ühe plastpakendi taga, loomakaitsjad, Al Gore,
prügimäed, jõulukuused, kodukeemia, lõpmatusse suubuvad
eeslinnad jne jne. Kõige mälestusväärsemad lõigud
on sellest, kuidas Epp üritab oma ameeriklastest ämma ja
äiapapat õpetada vähem tarbima ja halenaljakatest katsetest
Ameerikas oma kilekottidega poodi minna (peagi õppis Epp kasutama
seljakotti, sest siis vaadati teda pigem kaastundega, s.t kui inimest, kel
polegi autot ja kes peab toidu seljas koju tassima).
Pea igalt
leheküljelt leiab ka harivat infot: selleks on Epul sidebar’id,
täis judinaid tekitavaid ja iiveldama ajavaid faktikesi, tasakaaluks pakub
autor aga linke plasti boikoteerivate dissidentide netipäevikutesse
või juhatab firmadesse, kuhu saab viia vanapaberit või
mürgijäätmeid. Eesti Ekspressi iganädalane rohelist
eluviisi vaagiv “Ökoist” on Epu raamatuga võrreldes
nagu leebe small-talk. Epp oskab ka olla eneseirooniline ja esitada endale
vastuargumente (süvateadust siit küll otsida ei tasuks, ent Epp annab
linke lehekülgedest, kust juba tasub ise edasi uurida). Kiitust
väärib Epu tarmukus elada oma südame ja põhimõtete
järgi, küll teades, kui hädine on tilk ookeanis ning kui
paratamatud on ülemaailmsed majandus- ja korporatsioonidevõrgud; et
kui rõõmustab väike Nicaragua kohvikasvataja, siis samal
ajal kurvastab väike Vietnami kohvikasvataja jne jne.
Kaasakiskuv
lugemine, milles klassikaline käsiraamat ja humoorikas blogi kohtuvad
õudukaga, mille mõjul ei julge enam tükk aega supermarketis
salatit plastkarpi panna... tegelikult ei julge enam hästi tänavalegi
minna.