Erik Morna kirjutab massiivsest – kolme plaadiga – Eesti pungi kogumikust.

Erinevad esitajad
“Disko pole oluline, punk on põhiline – Eesti pungi varajased aastad”
(Bulldozer)
Ma endiselt ei usu, et see kogumik päriselt olemas on.

Toimetus palus hinnata seda skaalal nullist kümneni, aga ma kavatsen seda mitte teha. Kuigi oleks ju tore hinnata bände, mis tegid oma asju ilma mingi rahata. Saaksid nüüd vähemalt numbreid! Aga ikkagi, hindamata jätmine lehes, kus isegi Vampire Weekend oma punktid kuidagi kätte saab, oleks väga punk! Teemegi nii.

Lühidalt plaadist ka. Siin on tegelikult kolm CD-d. Suurepärane infovoldik lisaks. Kusjuures esimesed paar nädalat ma muusikat ei kuulanudki, vaid lugesin uuesti ja uuesti seda voldikut. Ilmselt kartsin muusikas pettuda. “Disko pole oluline...” ongi pigem dokument kui kuulamiselamus. Ment-lõpuliste sõnadega jätkates on ta isegi ootamatult suur monument jõulisele, ennastsalgavalt eneseiroonilisele, kokkuvõttes üsna sihitule liikumisele.

Eesti punk alustas, kui briti punk oli juba surnud. No ja siis? Briti punkarid tahtsid kapitalismi asemele sotsialismi, Eesti omad vastupidi. Mis siis? Johnny Rotten kandis särki “I Hate Pink Floyd”. John Lydon tegi hiljem palju kummardusi proge-rock’i ees ning salvestas koos Leftfieldiga ka väga hea diskolaulu. Normaalne!

Muusika on muusika. Ühel päeval ütled selle kohta “punk”, teinekord “jungle”, siis jälle “bluus”. Sõltub, mida hetkel tarvis öelda. Mulle meenub praegu hoopis vana hea külakapell.Külakapell – vanade ja noorte ühine jauramine avalikul üritusel – pole muidugi mingi eestlaste leiutis. Igal maal, igas külas on oma tuntud tegelased, kes vahel teevad muusikat, käimata muusikakoolis ning omamata isegi korralikke pille. Üks mu lemmikbände (nad on Aafrikast, täpsemalt Kongost) tegi oma pillid prügimäelt leitud juppidest. Noodipuldi asemel oli nende peamine töövahend keevitusaparaat! Teine lemmik, Eestist, lindistas kolm minutit kohvimasina mulksumist ja registreeris selle oma nime all autorikaitseühingus. Miks mitte?

Niisiis, 1890. aasta kandle ja akordioniga kutid olid sama pungid kui näiteks Yamaha süntesaatoriga diskopoisid aastast 1994. Nad tegutsesid sisemisest soovist kedagi erutada ja tegid seda vastavalt oma võimetele ning kättesaadavate vahenditega. Mingeid päris Gibsoni-kitarre te “Disko pole oluline...” plaadil tõenäoliselt ei kuule.

Millest on kahju. Valdav osa neist lugudest on idee poolest suurepärased, kuid kõlavad tänapäevase iPod-kõrva jaoks väga kehvasti. Samas on see ka tore. Kuna “Disko pole oluline...” on põhimõtteliselt sama ähmase, vaevulubava kõlaga, nagu olid 80ndatel käest kätte liikunud kassetid, siis ei jää võimsama elamuse saamiseks üle muud kui panna teine kõrv vastu raudteerelssi ja üritada enne eemale hüpata, kui rong tuleb.

Põhiline: sellel kogumikul pole pea ühtki bändi, mis kõlaks nagu keegi teine. Teate miks? Hevimeestel ehk rubla-aja teisel suuremal skeenel oli eeskujuks võtta sadu hard rock’i ja metal’i plaate. Mu meelest nad isegi lämbusid selle dieedi kätte. Punkaritel nii palju valmistoitu polnud. Nad haarasid teab mis proge, new wave’i, futu, industriaali, estraadi – mille iganes järele. Kui Villu Tamme tegi raadios pungisaadet, oli tal seal alati rubriik “Jazziminutid”!

Ah jaa, asusin nüüd lõpuks kuulama! Väga hea, et Generator M, J.M.K.E., Propeller, Kulo, Vennaskond, Onu Bella ja Turist siin nii vähe ruumi saavad. Põhiline on sel kogumikul ju hoopis too viimane kolmandik. See kõlab täpselt sama rõvedalt (ja põnevalt) nagu kaks MK-60 kasetti aastast 1985. Pagan ainult teab, kus need haruldased lood tegelikult lindistati, ja ainult Jumal teab, kuidas nad tänaseni säilisid.

Kuulake, kui hea oli tegelikult Pärnu bänd P.M.V.! Kui erinevad tundusid tüdrukutebändid Anti ja Ave Luna ning poistebänd A.V.A.!

Selline asi on ainult Eestis võimalik! Nii et pole vähimatki põhjust emigreeruda.