Minu vanaema mattis oma pooleteiseaastase tütre Erika 1948. aasta detsembri külmal talvepäeval Siselinna kalmistu A sektorisse 29. ritta. See oli „lastemüür“. Erika suri viiruslikku kopsupõletikku, mis tol ajal levis. See müüriäärne olnud täis pisikesi mügarikke. Sellest päevast on ka foto – väike kirst seisab lumes mu vanaema kodu, Uus-Kalamaja 19 maja ees ja mõned inimesed selle ümber. Vanaema leinas oma esimest last elu lõpuni, veel 40 aastat. Minu emast, kes sündis aasta pärast Erika surma, ei rääkinud ta kunagi nii palju.

Mina ei saanud lapsena sellest muud aru, kui et oli olnud üks laps ja ära surnud. 

« Avalehele 7 Kommentaari