Erinevad esitajad"'Biit piraadid"' (Rampade Org)
60ndate viimane ja 70ndate esimene pool Eestis. Ehk "Eesti biitmuusika avaldamata lugusid ansamblitelt".
Viis põhjust, miks teil on vaja kogumikku, mis kajastab popmuusika nõrgumist Eesti pinnale. (Täiesti suvalises järjekorras.)
1. Kristallide "Sipelgad". Õhuke ja ettevaatlik muusikapala võbeleval nööril, mis punutud beat-muusikast ning estraadist (no Kristallidel oli pundis ka mitu pasunat). Mitte et see nüüd kvalitatiivselt oluline oleks, aga millega nad oma loodusvaatluses allegoriseerivad? "Loomade farm" õrnas kaheminutilises poploos?
2. Mikronite "Sügis". Vaiko Eplik maksaks ilmselt heldelt selle efektiploki eest, mille läbi on Mikronid siin loos kitarri kaleidoskoobiks moondanud (kui Eplikul seda muidugi pole juba). Ilmselt on taotletud midagi sitari-sarnast, kuid havai parmupill on ehk kõlaliselt ligemal. Tumedatooniline armastuslaul ise seostub folk-rock'i protestilauludega. Jefferson Airplane oleks millegi sellisega hakkama saanud.
3. Andromeeda "Eemale linnakärast". Korduvalt tuleb "Biit piraatidel" ette loodustemaatikat, samuti (ära)sõitmist (laulud "Vana auto", "Kaarik", "Jalgrattal sõidan") - basskitarrist Peep Mandre teos "Eemale linnakärast" sisaldab neid mõlemaid. Rautalanka sugemetega ülioptimistlik kepsutamine, peaosas laulja poisilik nasaalne hääl.
4. Koguduse "Ära süüdista saatust". Kogudus on üks hilisema aja bände siin kollektsioonil - tegutsesid 70ndate keskel ja nende "Ära süüdista saatust" lülitab sisse paigalpüsimatu uudishimu: kuidas kõlavad plaadilt välja jäänud Koguduse lood? See ports, mis pidavat Rampade Oru (ja ETV) valduses olema...
Tuvastamata autori(te) kirjutatud "Ära süüdista saatust" toetub üliharilikule rock'n'roll-mudelile - selgete ülesannetega kitarr, trummid ja bass. Siin ei ole harmooniate kõrget mängu. "Ära süüdista saatust" on nooruslikult tahumatu ning veidi uimaselt ülbe. See lugu on kui Rolling Stonesi "Paint It Blacki" väike ja tagasihoidlik poolvend: aelevas meloodias ja loius kitarrikäigus on vaid üks-kaks tõmmet puudu, et sarnane idamaine alge konkreetsemalt esile tuleks. Ja siis need naiivselt elutargad laulusõnad ("hea küll eks ütleme, et saatus on / see ainus patune ja üliloll"), siis funkist laenatud vokalist Peeter Väljaku vaevukuuldavad "õhh" ja "ähh" häälitsused, mis meenutavad kohati köhimist, siis see hipilaagri transiseanssi sobiv vahekäik... "Ära süüdista saatust" võlude nimetamisega võiks jätkata. Super lugu. Ja kelle kirjutatud siis lõppude lõpuks?
5. Andromeeda "Vesiviiul". Vahest kõige ambitsioonikam algupärane pala, koosnedes mitmest erinevast osast: sissejuhatav klaverikaunistus, reibas ja võnklev loo põhiosa, kahe laulja ning klaveriga muusikalipärane vahepala ja enne lõppu - milleks on beachboyslik vokaalharmoonitsemine - plärisev funk-jämm basskitarri(de)ga. Hämmastav.
"Biit piraatidel" on tegelikult veel 19 head põhjust (s.o siis lugu), mis selle heliseva arhiivitöö vajalikuks teevad. Ning kuigi heliplaadile on rivistatud ka üksjagu kavereid (Herman's Hermits, The Who, The Tremeloes, Irwin Goodman, The Beatles jne), kostab terve plaat igas mõttes rohkem Eestina k ui paljud tänased rokenrolli lapsed. Nähtavasti eestikeelsuse ning instrumentide ja helitehnika iseärasuste tõttu, kuid küllap oli neil bändidel päris oma saund ajada. Kas või juhuslikult. 9
