Carl Gustav Jung
"Psühholoogilised tüübid"

Ilmamaa, 2005. Tõlkinud Piret Metspalu. 760 lk.

___________________

Satub inimene oja äärde, millel pole purret ja mis on liiga lai, et temast lihtsalt üle astuda. Üle hüppamist asub ette valmistama psühhomotoorne süsteem, enne seda aga valib inimese psüühiline süsteem otsuse, miks üldse hüpata. Üks inimene leiab, et hüpata on lõbus, teine ütleb, et muud võimalust ju polnud, kolmandale meeldib ennast proovile panna ja neljas ei hüppagi, sest ei näe sel mõtet. Reaalusus on kõigele üks, aga selle seletamine erinev. Sellise lihtsa näite tõi Carl Gustav Jung Šveitsi psühhiaatrite kongessil 1928. aastal, kõneldes oma psühholoogilisest tüpoloogiast.

Jungi raamat "Psühholoogilised tüübid" nägi ilmavalgust 1921. aastal. Sellele oli eelnenud ligi kakskümmend aastat praktiseeriva psühholoogi ja arsti igapäevatööd vaimuhaiglasse sattunud inimestega.

"Kui noor arst tööd alustab, on tal kliinilised haiguslood ja diagnoosid värskelt meeles. Aga aastate jooksul kogunevad hoopis teist laadi muljed, nimelt indiviidide tohutu mitmekesisus, kaootiliselt varieeruv hulk üksikjuhtumeid ---, mida kliinilise diagnoosi raamidesse saab suruda üksnes jõuga," ütleb Jung.

Kummituste aastad

Lisaks patsientide armeele oli Jungile ammendamatuks õppevahendiks tema enda sisemuses toimuv. Juba väiksest peale oli ta tahtnud aru saada, mida püüavad talle öelda tema unenäod, niisamuti jälgis ta huviga muid omaenda psüühikast välja paiskuvaid elemente.

"Psühholoogilistele tüüpidele" olid Jungi elus eelnenud tormilised aastad. Ta oli lahkunud Zürichi ülikooli kliinikust eradotsendi väärikalt ametikohalt, asudes joonistama mandalaid, ehitades kivikestest losse, et taas kontakti saada oma lapsepõlve-elamustega. Ta tegeles alkeemia ja okultismiga sedavõrd innustunult, et Jungide kodu täitus kummitustega, mida nägid ka tema naine, lapsed ja teenijad, uksekellad helisesid ilma helistajata, nõud purunesid puhvetis jne.

Samal ajal elas ta väliselt täisväärtuslikku kodanlase-elu: tal oli naine, viis last ja tohutu hulk patsiente, keda ta hommikust õhtuni vastu võttis.

Seisund, mida tema kolleegid pidasid psühhootiliseks kriisiks, Jung ise aga kokkupõrkeks oma alateadvusega (moodsamalt: teadvustamatusega), kestis kuus aastat. Fantaasiavoog rauges umbes 1917. aastaks.

Sel ajal sõnastas Jung ühe oma analüütilise psühholoogia alustaladest: psüühilise arengu eesmärgiks on Ise (Selbst), s.t inimese terviklikkus. "Mingit lineaarset arengut ei ole olemas, on ainult Ise ringlemine," kirjutab Jung.

Jung alustab inimloomuse lahterdamist tüüpidesse põhjaliku ajaloolise ekskursiga aastatuhandete jooksul filosoofide, ravitsejate ja poeetide poolt välja pakutud skeemidesse. Paljud tüpoloogiad toimivad siiani edukalt isegi seltskonna-psühholoogias, näiteks Hippokratese-aegadest pärit inimkonna jaotamine neljaks: sangviinik-melanhoolik-flegmaatik-koleerik, või veelgi populaarsem astroloogiline abimees, mis jagab inimesed mõnigate käitumisharjumuste järgi 12 tähtkujusse.

Jung jagab alustuseks inimkonna kaheks – ekstra- ja introvertideks.

Raamatu 7. trüki eessõnas ütleb Jung: "Kriitikud teevad sageli selle vea, oletades, et tüübid on n-ö vaba ettekujutuse vili, mis on kogemusliku materjaliga seotud meelevaldselt. --- Pean rõhutama, et minu tüpoloogia on loodud paljude aastate jooksul omandatud praktilise kogemuse tulemusena. --- Kõik, mis ma selles raamatus kirja olen pannud, on lause-lauselt sadu kordi haigeid ravides järele proovitud."

Välisilm contra siseilm

Freudi õpilasena võtab Jung aluseks libiido suundumise sisse- või väljapoole. Suunatus väljapoole tähendab ekstraversiooni, suunatus iseenese psüühilistele protsessidele aga introversiooni.

Ekstravertne tüüp elab nii, et kõik väljaspool teda ennast on talle tähtsam kui see, mis toimub tema sees. Loomulikult on tal oma subjektiivsed arvamused, aga nende määrav jõud on väiksem kui välistel objektiivsetel tingimustel, kirjutab Jung. Huvi ja tähelepanu on koondunud objektiivsetele sündmustele. Seda tüüpi ähvaradab oht, et ta tõmmatakse üleni objekti sisse ja ta kaotab iseenda täielikult.

Introvert seevastu peab kõige tähtsamaks oma subjektiivset vaadet asjadele, aga seda ei saa mingil juhul pidada egotsentriliseks või autoerootiliseks. Subjekt on niisama vältimatu nagu objekt, kirjutab Jung. "Me tõrjume objektiivse tunnetusvõime ülehindamise tõttu välja subjektiivse faktori tähtsuse, subjekti tähtsuse tervenisti. Aga mis on subjekt? Subjekt on inimene, meie oleme subjekt," ütleb ta.

Need vastandlikud tüübid ei jõua iialgi teineteisemõistmiseni. Nad näevad teineteise juures eelkõige teise halbu omadusi ja selle vastasseisu lõpptulemuseks on vastandlikud teooriad, filosoofiad, eluviisid ja ellusuhtumised.

Näiteks Freudi koolkonda pidas Jung ekstravertseks, kuna Freud asetas psüühikat määravad faktorid inimesest väljapoole, Adleri oma aga introvertseks, kuna võimuiha tuleb inimese sisemusest.

See kahene jaotus on laialt levinud, kuid ei seleta kaugeltki inimese motiive siin maises elus.

Jung lisas veel neli tema meelest olemuslikku funktsiooni: mõtlemine, tundmine, aistimine ja intuitsioon. Aistimine koondab enda alla kõik meelelised tajud, mõtlemine on intellektuaalne tunnetamine ja loogiliste järelduste tegemine, tundmine on subjektiivsete väärtuste üle otsustamine ja intuitsioon on teadvustamata sisude tajumine. Tavaliselt on inimesel üks funktsioon esiplaanil.

On palju inimesi, kes piirduvad peamiselt sellega, et nad lihtsalt tajuvad konkreetset tegelikkust, nad ei mõtle selle üle ega anna endale aru, milline on selle tundeline väärtus – need on aistingutüübid.

Mõttetüübid lasevad ennast mõjutada ainult sellel, millest nad mõtlevad, ega suuda kohaneda olukorraga, millest nad aru ei saa.

Tundetüübid lasevad ennast kõiges suunata oma tunnetel, nad lihtsalt küsivad endalt, kas miski on meeldiv või ebameeldiv, ja juhinduvad sellest, intuitiivsed tüübid lasevad ennast meelitada võimalustel, ei hooli käsitlustest ega tundelistest reaktsioonidest, veel vähem asjade reaalsusest, pööravad selja igale olukorrale, milles nad ei haista uusi võimalusi.

Sõdade põhjus

See loodud süsteem ei olnud Jungi enda jaoks mingi lõplik tõde (kas või juba sellepärast, et tal seisis ees veel vähemalt 30 aastat jõulist loomingut), tema analüütilise psühholoogia alustalad olid alles välja kujunemisel.

Jungi kaheksa tüüpi ei ole tänapäeva praktilises psühholoogias kuigivõrd kasutusel. Pigem võiks selle lahterduse peale mõelda sotsioloogid ja poliitikud. Poliitikute arusaamad ja nendest lähtuvad võitlused "õnnede" nimel tulenevad nende võitlejate psühholoogilistest eripäradest ning oma "õnnevalemite" välja pakkumisel võiksid nad rohkem arvestada inimeste psühholoogiliste eripäradega. Jung ütleb, et prantsuse revolutsioon tekitas arusaama, nagu oleks võimalik väliste reeglite või võrdsustamisega kaotada inimeste elust õnnetus.

"Peab olema väga häguse pilguga või vaatama inimühiskonda väga udusest kaugusest, et arvata, et otsekui oleks võrdsete reeglite järgi elades võimalik saavutada õnne võrdne jagunemine inimeste vahel. Ilmselt on sel inimesel meeletu mõte, et nt võrdne sisetulek, s.t võrdsed välised võimalused elus, on kõigi inimeste jaoks ligikaudu sama tähendusega. Mitte ükski seadusandlus ei saa minna mööda inimeste psühholoogilistest erinevustest."

Oma praksises pidi Jung tihti lahendama abielupaaride tülisid. Sealt kasvas tal välja arusaam, et eri tüüpi inimesed ei hakkagi üksteisest aru saama, ometigi on neil võrdne õigus olemas olla ja omamoodi maailma tunnetada.

"Kui tüli püütakse siluda väliste kompromisside abil, rahuldatakse üksnes nende pealiskaudsete inimeste tagasihoidlikke nõudmisi, kes pole kunagi suutnud võidelda põhimõtete pärast." Inimene on peaaegu võimetu mõistma mingit muud seisukohta peale enda oma või nõustuma kellegi teise seisukohaga.

...Kord, kui keegi palus Jungil üht oma teost lühidalt iseloomustada, ütles ta: "Seesugused asjad jäävad täielikult väljapoole minu võimeid. Ma ei suudaks seda, mida ma olen nii suure vaevaga põhjalikult kujutanud, lühikeses vormis esitada. Sõraliste perekonda iseloomustav ruminatiivne tegevus, mis seisneb juba söödud toidu mäletsemises, on minu puhul vastunäidustatud." Nii et – tuhat vabandust, härra Jung.

CARL GUSTAV JUNG
(1875–1961)

Šveitsi psühhoanalüütik. Lõpetas Baseli ülikooli astiteaduskonna. Kohtus 1907 Sigmund Freudiga ning aastani 1912 tegi temaga koostööd. Jungi hilisemad tööd käsitlesid "individuatsiooniprotsessi", mille käigus inimene läbib arengutee, mida palistavad müüdid, arhetüübid ja sümbolid, mis osutavad lõpp-punkti poole, milleks võib olla näiteks religioosne terviklikkus. Arhetüübid ehk sümboolsed kujundid ja müüdid moodustavad inimsoo minevikukogemuse päriliku ladestuse, mida Jung nimetas kollektiivseks alateadvuseks. Tema religioosne ja spirituaalne filosoofia ning huvi idamaa õpetuste vastu on osutunud mõjukaks.
Vt ka "Tänapäeva müüt: Asjadest, mida nähakse taevas". Vagabund, 1995.