Kubism, Bauhausi asjad, Miró, Gaudí,
Turner. Mis seal salata, ma olen ise ka kunstikoolis käinud.
Sa oled kolmas kuulus britt, kes Kumut väisab. Kuninganna
Elizabeth ja Jah Wobble jõudsid sinust ette.
Väga tore seltskond siis, ma tean mister Wobble’it, aga ma ei
tunne kuningannat, samas... võib-olla on ta minuga oma iPodis kohtunud.
Iial ei või teada. Kas sa oled Jah Wobble’iga kohtunud?
Ei ole.
Ta mängis 15 aastat tagasi The Orbi
loos “Blue Room” bassi.
Pole vist saladus, et
oled suitsetanud kanepit. Kuidas sa suhtud Grooverideri (tuntud briti
drum’n’bass’i DJ ja produtsent – toim.) intsidenti
Dubais, kus talle mõisteti kahe grammi kanepi eest neli aastat
vanglat?
Päris karm (mõtleb järele),
väga karm, seal on asi ikka äärmuseni viidud, samas on see
vaatenurga asi, eks ole.
Kas sa ise oled Dubais
mänginud?
Ei, ma ei ole seal mänginud, olen sealt
n-ö läbi sõitnud, ja ma arvan, et pärast Groovi juhtumit
ma ka ei mängi seal ilmselt tulevikus. Aga see on samas rokenroll, kas
pole?
Jah, neli aastat rokenrolli.
Hahahaa.
Eesti keeles tähendab su bändi nimi
üksikut last – orbu. Nii et sa oled kurva nime valinud
bändile.
Oh issand, ma ei teadnud seda, vabandust, ma
ise tulen ühe vanemaga perest, nii et olen pool-orb, peaaegu orb. Orb olla
on väga kurb, kuid vaata Roman Abramovitši – ta oli ka orb,
tal läks ju elus hästi.
Tal vedas, ta tuli
Siberist.
(Naerab lõbusalt.)
Ma
lugesin ükskord ajakirjast Uncut, et Elvis Presley olevat ühe
bussisõidu ajal näinud pilvedes Stalini nägu. Oled sa midagi
sarnast kogenud?
Ükskord Carlos Santana ja, mmm, mis
selle tüübi nimi on...? Nine Inch Nailsist?
Trent
Reznor.
Jah, vist küll. Igastahes ma nägin neid
kahte lava külje peal tantsimas, kui me Woodstockis esinesime. See oli
väga freaky. Vähemalt meie jaoks, aga see pole muidugi nii vägev
kui see Elvise nägemus.
Kuhu E-generatsioon on
kadunud?
Nad kasvatavad nüüd oma lapsi, see on
neile nagu õnnelik lõpp.
Nii et kõik on
elus?
Elu on ring, ja tead, see on üks suur ring, nii
et olen päris rahul.
Kas elektrooniline muusika on
stagneerunud?
(Naerab lõbusalt) Elektrooniline
muusika lähtub tehnoloogiast, eks ole? Asi on lihtsalt selles, et keegi
tuleks välja mingi unikaalse saundiga ja looks uue saundikeskkonna. See on
aga vaid aja küsimus.
Elektrooniline musa on nagu kõik
muu siin ilmas – see liigub edasi. Muusika matemaatika näeb selle
muutumist ette. Olgem rahul sellega, kui palju erinevaid helisid meil on.
Inimesed võivad minna tagasi vanade analoogsaundide juurde ja kasutada
neid nii, nagu me 70ndatel või 80ndate alguses kunagi ei kuulnud, ehk nn
retro recording. Või võetakse 80ndatest mõni lugu ja
tehakse sellest midagi täiesti muud. Üleliia palju inimesi
töötab kahjuks viimasena kirjeldatud viisil.
Mõisted nagu ambient ja chill out on aastate jooksul huulepulga
kogumike poolt päris välja kurnatud.
See on kurb
fakt jah, kui miski muutub populaarseks, korjab meedia selle üles ja teeb
sellest mingisuguse monstrumi. Aga see polnud meie kavatsus, kui The Orb alus
tas ambient house bändina. Me tegime lihtsalt oma asja, nemad tegid
sellest lihtsalt lõbustuse.
Ei see ei häiri mind. See on peaaegu nagu
kompliment, nii need asjad ju käivad.
Miks sinu projekt
koos Jimmy Cautyga – Transit Kings – nii lühiajaliseks
jäi? (Jimmy Cauty on ansambli The Orb originaalliige, kes pärast The
Orbi moodustas Bill Drummondiga The KLFi ja 2001 Alex Pattersoniga Transit
Kingsi – Aut.)
Jimmy otsustas bändist lahkuda,
ja kuna ta oli bändis põhimehi, siis tundus mõttetu ilma
temata tõsiselt jätkata. Aga mul on see aasta uus bänd
välja tulemas. Nimega High Frequency Bandwidth. Varsti peaks sellele
maispeissi leht ka tulema.
Miks The Orbi viimane album nii
eneseretrolt kõlab?
Me tahtsime taasluua varaseid
The Orbi saunde, kahe esimese albumi saunde, mis meid päriselt kuulsaks
tegid. Enamik inimesi räägib The Orbist lihtsalt kui “Little
Fluffy Clouds” ja “Blue Room”, esimene ja teine album. Me
tahtsime tollast tunnet korraks tagasi tuua.
Aga juba selle aasta
lõpus ilmub meil uus album, mis on loodetavasti erinev kõigest
muust, mis te seni kuulnud olete. Nagu meie 2005. aasta plaat “Okie
Dokie” saksa plaadifirmale Kompakt, aga eksperimentaalsem ja kummalisem.
Ja me lõpetasime just Thomas Fehlmanniga ka 90minutilise
soundtrack’i austria filmile “Plastic Planet”.
The Orbi viimasel plaadil on lugu “Ukraina fantoom”, mis
see peaks tähendama?
See on Andrei
Sevtšenko.
Sa oled siis Londoni Chelsea
fänn?
Ma olen alates teisest eluaastast Chelsea
fänn olnud.
Kas Euro 2008 on ilma Inglismaata pisut
pointless, nagu inglise lehed kirjutavad?
Kindlasti mitte,
hollandlased on hämmastavad. Ja see on inglaste endi süü, et nad
sinna ei jõudnud. Neil on selline arrogantne suhtumine, et nad suudavad
iga mängu võita ja et neil on õigus osaleda igal turniiril,
kuna nad on jalka sünnimaa. Ja ma pean tegelikult ütlema, et ma ei
olegi inglaste poolehoidja, mu isa oli šotlane, niisiis ma hoian
pöialt hoopis nende mansale ja mul on kõrini inglaste arvamusest,
nagu nad oleks jalgpalli omanikud (naerab suure häälega).
Tallinnas tuleb siis ikka bändilaiv – valgus-show ja
psühhedeeliliste visuaalidega ja värk? Ei ole, et vanamehed vahivad
laptoppe?
Ei, meie laiv saab olema viis vanameest laval.
Meil on toaster (eesti keeles enamvahem räppar – aut.) väga
pikk ja elegantne must džentelmen Eric. Siis trummide peal on meil India
sõber Birminghamist ja tema nimi on Keith. Ableton Alive’i peal on
Fil Le Gonidread, kes on mu vanimaid ja lähedasemaid sõpru.
Visuaalide peal on meil Gary ning need visuaalid on väga vinged muide. Ma
ise hoolitsen deck’ide ja sämplite eest, me oleme nagu üks suur
ja õnnelik pere seal. Me oleme viimased kuu aega sellises rivistuses
esinenud ja loodame Kumus teha tõsiselt hea laivi.
See on ilmselt üks-kord-elus-võimalus näha The Orbi Eestis
esinemas?
Mhm, ma ootan meie esinemist väga, sest see
on meil Eestis esimest korda. Kahjuks pole me jõudnud paljudesse
kohtadesse, kuhu oleks tahtnud. Anyway, meil on tugev tiimilaiv nüüd,
mitte üks vanamees laptopiga.
* Ansambel The Orb esineb
Tallinnas kunstimuuseumis 20. juunil festivalil Kumu ÖÖ.