Tallinna Kunstihoone galeriis on veel sel nädalal võimalik vaadelda maalinäitust, mis on nagu muust maailmast. Jüri Kassi “Võnked” kujutab endast sarja mustjas-hallikas-valgetest akrüülmaalidest, milles kõik kordub. Alates spiraalsete, hoogsate lainetena voogavate värvijälgede motiivist kuni lauslakoonilise koloriidivalikuni. Kriitikupilgule jätab töödekomplekt professionaalselt teostatud sarja mulje, ent see on ka kõik. Keerutab ka Ants Juske Eesti Päevalehes (23. märts), alustades anekdoodiga graafikute õppemetoodikast ja lõpetades lastejoonistuste diagnostikaga.


Esiteks peab igal kunstnikul olema tagataskus varuks hea põhjus, miks taastoota täna kunsti kui n-ö asja iseeneses. Sest “asjad iseeneses” need maalid kahtlemata on. Modernistlik esteetika, napp ja eneseküllane, masinlikult korduv. Kui väljapanek ei liigituks žanriliselt maalikunstiks, võiks ka öelda, et see on “objektikunst”. Vali vaid endale kõige meeldivam välja.


Teiseks kipub Ameerika abstraktse ekspressionismi (à la Franz Kline, Jackson Pollock) võtmes maalikunstiga tegelemine tänapäeval nii või teisiti distantsilt paistma kas teadliku “retro” või siis “tapeedi” tegemisena. Tark kunstnik muidugi teab, et nüüdisaegsel professionaalsel institutsioonipinnal tegutsemiseks on vaja enamat. Kunstihoone galerii ei ole müügigalerii, niisiis on “tapeedi” seletus esialgu välistatud. Jääb üle “retro”.


“Idee oli luua lihtsa kujundi teisendamise kaudu modernistlik seeria, mis näiks samas spontaanne,” ütleb Kass ise, ja sellega on tegelikult kõik juba öeldud. Huvitav on siinkohal kunstniku aegruumilise paiknemise aspekt, side oleviku ja minevikuga. Ka kunstihoone juhataja Harry Liivranna sõnul – näituse avakõnes – on siin tegemist justkui mingisuguse autoportreelist laadi psühhogeograafiaga, mida Kass viljeleb. Any comments, Guy Debord?


Muuseas, varasematel kümnenditel peamiselt plakatikunstniku ja graafilise disainerina tegutsenud Kassi üks kuulsamaid töid on 1979. aasta “­ERKI disain”, mis parasjagu ripub väljas Kumus. Minge vaatama.