Erki Pärnoja vabaduse leidmine piiratud ruumis

Erki Pärnoja „LEVA“
7/10

Erki Pärnoja „LEVA“

Eric Lindström Music 2020

7/10

Erki Pärnoja värske plaadi „LEVA“ teine pala „Fatigue“ (väsimus ingl k) algab kui muezzin’i adhan ehk islami vaimuliku kutse palvele. Oboe läbitungivalt nõudlik ja rõhutatult idamaine meloodia nagu käsib usklikke ärgata ja uuele päevale palvega vastu minna. Loo arenedes kõlab kitarride rütmiline taust palverändurite jalgade astumisena ja oboelt meloodia üle võtnud kitarr näitab neile teed, kuhu minna. Selles puudub individuaalne tahe, on vaid alistumine ja kuulekas minek ettenähtud suunas, kuni oboe võtab meloodia vastuvaidlematult taas enda kätte tagasi. (Sarnane islami palvele kutsumise muusikaline teema kannab ka kitarrigeeniuse Jeff Becki pala „Nadia“. Becki fenomenaalse kangitehnika ning keelevenitustega noodile tõusmise ja alla laskumine kauget kaja võib ehk tunda ka Pärnoja mängus.)

Plaadi nimilugu „Leva“ (elu, elama rootsi k) on alistumine mingile suuremale jõule, mis võib olla Jumal, Allah, sisemine su(u)nd – aga see on vastupandamatu, ülemuslik, vastuvaidlematu. Võiks öelda, et see on ka Elu või Armastus. Loo teist poolt, mida juhib Pärn­oja signature sound’iga kitarri raevukas ja jõuliste vibraatodega monoloog, on nagu iseolemise demonstratsioon selles totaalses alistumises kõrgemale korrale.

Laulu pealkiri „Soledad“ tähendab hispaania keeles üksildast, üksikut. Ja sellisena ilmselt enesega koosolemist ehk endasse süüvimist, millele vihjab sõna mantrana kordamine. Ka selle loo lõpukooride alt võib leida idamaist kutset, aga Hispaania lõunarannik ja mauride kultuur ongi selles kontekstis loogiline. Muidugi võiks öelda, et pentatoonika on vaid üks muusikaline laad, mida helilooja kasutab nagu voolimispeitlit oma tööriistakastis mingi tulemuse saavutamisel. Kuid raske uskuda, et Pärnoja tähendustega laetud muusikategemise viis ei ole ka mõtetega laetud. Küllap on. Viimase pala pealkiri „Saudade“ tähendab portugali keeles midagi, mis on ühtaegu nii kurb kui ka õnnelik, laetud kaunite mälestustega, kuid varjutatud kahjutundega, et see õnn enam kunagi ei kordu. Plaat tervikuna kõlab nagu vabaduse otsimine ja leidmine piiratud ruumis.