Ernani retk
Giuseppe Verdi ooper “Ernani” Victor Hugo draama järgi.
Muusikaline juht
Paul Mägi. Dirigent Jüri Alperten. Lavastaja Arne Mikk.
Lavakujundus Liina
Keevallik. Kostüümid Reili Evart.
Osades: Vello Jürna (Ernani), Hyoung-Kyoo
Kang (Don Carlo, Hispaania kuningas), Leonid Savitski (aadlik de Silva), Asta
Krikšciunaite (Elvira) jt.
Estonias 3. veebruaril.
Verdi ooper
“Ernani” (1844) Estonia laval on täismõõduline muusikaelamus publikule, kes
tahab nautida klassikalist ooperidramatismi ja romantikaküllust ning kes suudab
irooniliseks muutumata kuulata kaunis valsirütmis esitatud teksti “Röövi mind
ta jälgist kaisutusest”. Eelkõige väärib pühapäevane etendus tähelepanu
erakordselt heade välissolistide ning orkestritöö pärast – Jüri Alperteni
musikaalsel juhtimisel kõlas üks parimaid orkestriesitusi, mida selles majas
kuuldud.
Solistide ansambli kuulamise tegi eriti huvitavaks erinevate
häälestiilide põkkumine. Laval kohtusid Leedu karismaatiline kõrgvormis
primadonna Asta Krikšciunaite; klassikaline “esimene armastaja”, murduv-kirglik
ja aeg-ajalt veidi üle pingutav Vello Jürna; 29aastane Lõuna-Koreas sündinud ja
nüüd Itaalia laulu-uhkust esindav Hyoung-Kyoo Kang – milline plastika, nüansid,
isiksuse kiirgus! – ning üks Estonia esilauljaid Leonid Savitski, kes hääle ja
lavaoleku poolest oleks justkui astunud “Ernanisse” otse Tšaikovski “Jevgeni
Oneginist”. Mõned solistide ansamblid olid lausa hiilgavad, “Ernani”
vokaalpartiid on lauljatele kõike muud kui kerge ülesanne.
Arne Miku
lavastus ei paku välja ekstravagantsusi ega aktiivset liikumist, pigem on see
mõõdukalt paigalseisev. Kehvas mõttes jäi meelde lindpriide võitlejate elik
meeskoori üsna loid näitlemine ja vähejõuline laul. Nii ebauljastelt
mõõgatõstjatelt ei oska küll julgeid tegusid oodata. Lavakujundus segab kokku
aegu ja kohti – Hispaania ja Veneetsia, renessanss ja Goya. Olulisimad
kujundusdetailid on suured barokselt mõjuvad pildiraamid, milles heiastuvad
Goya tööd ja mis ühtlasi täidavad ukse funktsiooni. Esimeses vaatuses vaatab
raamist saali üks suur silm, mis mulle isiklikult meenutas kangesti noore Paul
McCartney vaadet. Veel üks ajamõõde juures.
Nimitegelane Ernani käib läbi
ooperlikult traagilise tee. Ta on lindprii vaesunud aadlik (pigem vabamees
Gabriel kui bandiit – see kavalehel välja käidud sõna annab Ernanile ja tema
meestele ülekohtuselt halvamaigulise iseloomustuse). Tema konkurendid neiu
Elvira armastamisel on kuningas, keda Ernani süüdistab oma isa surmas, ning
Elvira onu de Silva, kes tahab astuda tütarlapsega verepilastuslikku abiellu.
Ernani retk surma poole saab alguse, kui kuningavastases vandenõus langeb
temale “loosiõnn” valitseja tappa. Kuningas saab aga võimu juurde, “parandab
meelt” ja lubab suuremeelselt Ernanil Elviraga abielluda. Pulmad peaaegu
algavad, aga kuna vandenõu seisukohalt on Ernani osutunud reeturiks, peab ta au
päästmiseks endale pistoda rindu lööma. Siinkohal soovitus esitajaile: ärge
tehke muusikasse pausi ega andke publikule võimalust aplodeerida vahetult enne
peategelase enesetappu.