Meie ajakirjandusest on Kesa nimi viimasel ajal läbi käinud seoses Vabadussõja monumendi konkursi-farsiga. Nimelt oli Kesa see, kes koos arhitekt Alar Kotliga võitis 1937. aastal esikoha Vabaduse väljaku ruumilise kujundamise võistlusel – seda ratsamonumendiga tipneva kõrge obeliskiga väljakupilti on viimase aasta jooksul jõudnud publitseerida küll peaaegu iga väiksemgi väljaanne.


Kolmekümnendatel oli Alar Kotli Eesti arhitektuuris suur tegija ning Kesal oli au temaga noore ja lahtise peaga kaastöötajana areneda. Samal aastal saavutati teine koht Tallinna uue raekoja võistlusel.


Suuremaid konkursitöid on lisaks neile ka Draamateatri ümberehituse projekt 1938. aastast (koos Artur Jürvetsoniga), mille kõrval olemasolev hoone tundub ilmetu ja viltuse rajatisena linnaruumis.


Kesa draamateater moodustanuks palju jõulisema ja loogilisema klassikalise linnaruumi.


Kesa Eesti loomingust väärivad nimetamist Oru-Männiku kodumajanduskooli hoone (1939, hävinud), Taheva laste­sanatoorium (1937, koos Alar Kotliga), Tartu maavalitsuse elamu (1938), Petseri Peetri ja apostliku õigeusu koguduse majad (1939), suvilad Valkla rannas, Artur Adsoni ja Marie Underi suvila Vääna-Jõesuus (1938, hävinud) jt. Ise pidas ta südamelähedaseks suvilaid ­

Valkla rannas, neist enim õnnestunuks Jüri Piiroja oma. 1940ndail proovis Kesa edasi projekteerida, osaledes ka tollasel ainsal, Töölisklubi sisustuse teemalisel võistlustel – ning sai auhinna.


1944. aasta suvel põgenes Kesa koos paljude teiste eestlastega Nõukogude armee vabastamise eest. 1947 siirdus ta Austraaliasse ja võiks öelda, et sai seal kohe tuntuks. Kuna ta oskas inglise keelt, võeti temalt kui ühelt esimestest Austraaliasse saabunud põgenikest kohalikku lehte intervjuu. Seda luges aga Melbourne’i üks kuulsamaid arhitekte Leslie M. Perrot, kes oli väga vaimustuses Tšehhoslovakkia arhitektuurist ning just seal maal oli Kesa oma arhitektihariduse saanud. Peagi läkski ta Perrot’ juurde tööle ning tõusis aastatega juhtivaks partneriks.


Büroo Perrot, Lyon, Timlock & Kesa oli ettevõte, kus töötas kõrgaegadel sadakond töötajat ning projektide arv ulatus Kesa 25 koostöö-aasta jooksul tuhandeni. Kõrgajal olid bürool kontorid Austraalia kõigis osariikides, Fidžil ja Uus-Meremaal. Projekteeriti nii büroo- ja ärihooneid kui suuri tööstuskomplekse, ent ettevõtte leivanumbriks oli hotellide planeerimine.


1970ndail oli neil korraga töös neli pilvelõhkujat Melbourne’i keskmes. Kesa on ise esile tõstnud Melbourne’i Travelodge’i hotelli (1969), büroohoonet Queen Street 50 (1973) ja 50korruselist Nauru House’i (1972–77), mis kuni 1970. aastate lõpuni oli kõrgeim hoone Melbourne’is ning on maamärgiks jäänud tänaseni.


1992. aastal Eestis käies kinkis Ernst Kesa Eesti Arhitektuurimuuseumile oma säilinud projektid ning fotosid Austraalia-perioodi loomingust. Enne surma 1994. aastal tegi ta suure annetuse Eesti Rahvuskultuuri Fondile, millega asutati Ernst Kesa nimeline allfond eesmärgiga toetada arhitektuuri uurimist ja jäädvustamist.


Ernst Kesa on üks meie rahvusvahelisi edukaid arhitekte, kelle mahukast loomingust Arhitektuurimuuseumi näitus vei di aimu annab. Sõja tõttu mitmeski mõttes kaugele jõudnud arhitektist koostas näituse Anne Lass.


Näitus “Ernst Kesa (1910–1994)”. ­Arhitektuur Eestis ja Austraalias. Arhitektuurimuuseumi III korruse galeriis.