12.09.2008, 00:00
Ernst Kesa – meie mees Austraalias
Paralleelselt Austraalia arhitektuuri näitusega Eesti Arhitektuurimuuseumis on sealsel galeriil avatud väljapanek ühe eesti arhitekti loomingust, millest enamik sündis samuti siis, kui meie maapoolel oli öö. Tutvustab Urmas Oja.
Teise maailmasõja eelõhtul ja aastatel 1943–44 lahkus
Eestist üle kolmekümne arhitekti ehk ligi pool Eesti toonasest
arhitektkonnast. Ning nende hulgas ka 1930ndail endale
arhitektuurivõistlustel nime teinud Ernst Kesa (1910–1994), kes
1947. aastal Austraaliasse asus.
Meie ajakirjandusest on Kesa nimi
viimasel ajal läbi käinud seoses Vabadussõja monumendi
konkursi-farsiga. Nimelt oli Kesa see, kes koos arhitekt Alar Kotliga
võitis 1937. aastal esikoha Vabaduse väljaku ruumilise kujundamise
võistlusel – seda ratsamonumendiga tipneva kõrge obeliskiga
väljakupilti on viimase aasta jooksul jõudnud publitseerida
küll peaaegu iga väiksemgi väljaanne.
Kolmekümnendatel oli Alar Kotli Eesti arhitektuuris suur tegija ning
Kesal oli au temaga noore ja lahtise peaga kaastöötajana areneda.
Samal aastal saavutati teine koht Tallinna uue raekoja võistlusel.
Suuremaid konkursitöid on lisaks neile ka Draamateatri
ümberehituse projekt 1938. aastast (koos Artur Jürvetsoniga), mille
kõrval olemasolev hoone tundub ilmetu ja viltuse rajatisena
linnaruumis.
Kesa draamateater moodustanuks palju jõulisema
ja loogilisema klassikalise linnaruumi.
Kesa Eesti loomingust
väärivad nimetamist Oru-Männiku kodumajanduskooli hoone (1939,
hävinud), Taheva lastesanatoorium (1937, koos Alar Kotliga), Tartu
maavalitsuse elamu (1938), Petseri Peetri ja apostliku õigeusu koguduse
majad (1939), suvilad Valkla rannas, Artur Adsoni ja Marie Underi suvila
Vääna-Jõesuus (1938, hävinud) jt. Ise pidas ta
südamelähedaseks suvilaid
Valkla rannas, neist enim
õnnestunuks Jüri Piiroja oma. 1940ndail proovis Kesa edasi
projekteerida, osaledes ka tollasel ainsal, Töölisklubi sisustuse
teemalisel võistlustel – ning sai auhinna.
1944. aasta
suvel põgenes Kesa koos paljude teiste eestlastega Nõukogude
armee vabastamise eest. 1947 siirdus ta Austraaliasse ja võiks
öelda, et sai seal kohe tuntuks. Kuna ta oskas inglise keelt, võeti
temalt kui ühelt esimestest Austraaliasse saabunud põgenikest
kohalikku lehte intervjuu. Seda luges aga Melbourne’i üks kuulsamaid
arhitekte Leslie M. Perrot, kes oli väga vaimustuses
Tšehhoslovakkia arhitektuurist ning just seal maal oli Kesa oma
arhitektihariduse saanud. Peagi läkski ta Perrot’ juurde
tööle ning tõusis aastatega juhtivaks partneriks.
Büroo Perrot, Lyon, Timlock & Kesa oli ettevõte, kus
töötas kõrgaegadel sadakond töötajat ning projektide
arv ulatus Kesa 25 koostöö-aasta jooksul tuhandeni. Kõrgajal
olid bürool kontorid Austraalia kõigis osariikides, Fidžil ja
Uus-Meremaal. Projekteeriti nii büroo- ja ärihooneid kui suuri
tööstuskomplekse, ent ettevõtte leivanumbriks oli hotellide
planeerimine.
1970ndail oli neil korraga töös neli
pilvelõhkujat Melbourne’i keskmes. Kesa on ise esile
tõstnud Melbourne’i Travelodge’i hotelli (1969),
büroohoonet Queen Street 50 (1973) ja 50korruselist Nauru House’i
(1972–77), mis kuni 1970. aastate lõpuni oli kõrgeim hoone
Melbourne’is ning on maamärgiks jäänud tänaseni.
1992. aastal Eestis käies kinkis Ernst Kesa Eesti
Arhitektuurimuuseumile oma säilinud projektid ning fotosid
Austraalia-perioodi loomingust. Enne surma 1994. aastal tegi ta suure annetuse
Eesti Rahvuskultuuri Fondile, millega asutati Ernst Kesa nimeline allfond
eesmärgiga toetada arhitektuuri uurimist ja jäädvustamist.
Ernst Kesa on üks meie rahvusvahelisi edukaid arhitekte, kelle
mahukast loomingust Arhitektuurimuuseumi näitus vei
di aimu annab. Sõja tõttu mitmeski mõttes kaugele
jõudnud arhitektist koostas näituse Anne Lass.
Näitus “Ernst Kesa (1910–1994)”. Arhitektuur
Eestis ja Austraalias. Arhitektuurimuuseumi III korruse galeriis.