Erootilis-lüüriline draama sürrealismivõtmes

Von Krahli teatris esietendub sel nädalal Federico García Lorca erootilis-lüüriline draama “Lillede keel”, mille lavastas Rainer Sarnet.

Lavale jõudev tekst on täies mahus Lorca sulest, välja arvatud paar laulu ja mugandust, tõlge on Sarnetilt endalt (vene ja inglise keelest) ja Laura Talvetilt (hispaania keelest), osa luuletusi on etenduse jaoks muusika kirjutanud Mauno Meesiti ehk Sinise käekirja silmas pidades poplauludeks kohandatud.

Sarneti sõnul soovitas Lorcat talle lavastamiseks Sven Karja. “Oli plaan lavastada midagi Vanemuises ja Sven arvas, et mulle sobiks midagi ilusat. Lorca tekstidest meeldib mulle kõige enam “Lillede keel” ja nii jäingi selle juurde. Kuna Vanemuises oli ooteaeg ligi poolteist aastat pikk, aga Von Krahli oli tulnud just uus noortetrupp ja otsis sobivat näidendit, siis saigi see asi varem Krahlis teoks. Mida rohkem ma Lorca kohta uurisin, seda enam sai selgeks, et Lorca tekstid on üsna ambivalentsed, ilu kõrval on seal üsna teravaid ütlemisi ja nalju. Kõrge ja madal on koos. Hispaania keeles on selleks termin cursileria,” selgitab Sarnet.

Kuna näidend on luuletaja kirjutatud, tuli lavaline tegevus lavastajal ja näitlejail ise teksti juurde välja mõelda. “Lähtusime intuitsioonist ja allusioonidest, mida kujundid tekitasid. See tegi lavastamise töömahukaks, mängisime väga palju variante läbi, katsetasime ka näitlemises navarasa’t, mis on üks india teatri stiile. Navarasa oli meile aga pigem inspiratsiooniks, mitte täpne jäljendus. Lorca lähtus palju aasia mõjudest, pidas ideaalseks olukorda, kui kultuurid ja vormid segunevad, talle olid lähedased ka sürrealismi ideed. Kõigist neist komponentidest me lähtusimegi,” ütleb Sarnet.

“Lillede keele” peaosas mängib Mari Pokinen, lisaks on laval Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Liis Lindmaa, Maili Metssalu, Ivo Reinok, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Ragne Veensalu, Loore Martma ja Mari Abel.