Kogumiku peamine võlu seisneb selles, et eripalgelised ja erootikale eri aspektidest lähenenud autorid moodustavad ühte patta panduna uue suhtevõrgustiku. Kui näiteks Metsanurga “Pidul” peategelane Haavik oleks koos Jakob Mändmetsa “Lepapõõsas” tüüpidega jõe ääres regulaarselt paljaid neidusid piilunud, siis poleks ta peol kindlasti nii piinlikult ja saamatult käitunud.

Erootika piirid on valikus väga laiad. Näiteks Gailiti novellis “Kuidas me geniaalseks saime” istuvad kolm meest laua ümber ja joovad ennast täis. Sellega võrreldes on iga proosateos, kus esineb vähemalt üks naistegelane, juba väga erootiline. Ja näiteks Piibel, kus Lea üritab tuudaimimarjade pruukimise abil Jakobit voodisse meelitada, on paduerootika. Tiibuse Mari “Sõda” pole erootika, vaid selle paroodia. (Seevastu tema “Rukkimaarja päeval” – rangelt võttes samuti paroodia – on üks omanäolisemaid ja toredamaid näiteid teoses.) Erni Hiir jällegi oli nii küündimatu autor, et üritas ta kirjutada erootikast või millestki muust, vahet pole.

Peamiselt on kogus esindatud nimed, keda eraldi, antoloogiates ja lugemikes niigi kordustrükitud. Näiteks 46 lehekülge hõivav “Ruth” ilmus 1980. aastal trükiarvuga 25 000. Autorisisestest valikutest tundub kõige vildakam Visnapuu oma. Esiteks ei leidu selles ühtegi viidet Ingile, kes on ju vaat et tolleaegse eesti erootilise luule personifikatsioon. Ja mõned luuletused, näiteks “Loobumus”, ei esinda erootikat. Valu lauluks ülendamine pole seksuaalne toiming, pigem vastupidi. Intrigeeriv on ka Suitsu valik ilma “Valge käeta”.

Koostamiskriteeriumid on alati vaieldavad. Pannuks sedasorti kogumiku kokku sada Eesti tuntumat kirjandusloolast hääletuse põhjal, ka siis võinuks kindlasti vastuargumente leida. Ühe isiku valik on isegi sümpaatsem ja intiimsem. 

Kui “Erotikose” põhjal üldistusi teha, on kõige sümptomaatilisem mehe täielik diktaat naise üle. “Õigus mul murda su õit ja / lehti rebida varrelt haljalt!” (Semper). “Hüvästi! naised lihahimulised, roojad. / Hüvästi! kahejalgsed lastetoojad, / kes leivanäljan, pordun mehe juure heitsid...” (Visnapuu). ““Teie, mehed, olete kohutavad. Teie sees peitub hävitav jõud, mille ees naised kõrtena painduvad... Teie võite kõik, kui aga tahate!”” (Rumor). Naiste võrdõiguslikkuse eest võitleja on psühhopaat (Kitzberg). Kui Nietzsche propageeris, et mees mingu naise juurde piitsaga, siis eesti kirjanik soovis, et naine ulataks ise mehele piitsa kätte. Tänapäeval seda diskursust järgides saaks autor juba raamatu esitlusel mõne kõvema käega feministi käest molli.  

Erootilise kirjanduse antoloogiale võiks järgneda pornograafia-antoloogia samast ajast. Kindlasti sobiks sinna Vilde “Liha” – otsast lõpuni rõve jutt nii poliitiliselt kui kiimalisuselt. Siis A. Raha transvestiidifarss “Isane tüdruk”. Ja muidugi Valter Uibopuu “Suletud ring”, mis vääriks mitte niivõrd kordustrükki kui pornofilmiks väntamist. Seda enam, et tegevus toimub politseiasutustes ning saaks kasutada mundreid ja muid fetišeid.