Erszebet Toth"'Valge linnuga"'

Valinud ja eestindanud Tiiu Kokla. Eesti Keele Sihtasutus 2006. 214 lk.

Minu meelest on see viimase aja parimaid eesti keeles ilmunud luuleraamatuid. Õnneks on kogu ka piisavalt suur (valik aastatest 1986-2004), nõnda et valdavaks ei jää kurbus, et ongi raamat läbi - see tundub üsna täielikuna. (Pool mahust moodustavad küll needsamad luuletused ungari keeles.)

See on eelkõige armastusluule, kuid selline üldistatud armastusluule, millist võib võtta ka lihtsalt olemisluulena, kuivõrd inimelu üks peamisi koostisosi ongi armastus. Reeglina on need luuletused kirjutatud "pärast armastust", miska siis on tegu "õnnetu armastusega", kuid sellisena see raamatus ometigi kõlama ei jää. Ei mingit haledust.

Uued armastused ei ulatu enam aiaväravanigi / kuid siin selles toas / istun ma omatahutud risti all / uhkes anarhias.

See on kahtlemata väga isiklik luule. Võib ainult imestada, et see suudab samas olla nii kõikehaarav ja ammendav. Ka pikad luuletused on oma tähendusrikkusele vaatamata õhulised, ei vähimatki ebamäärasust ega raskust. Ja samas ei mingit lõplikku paikapandust.

Pole mõtetki kiita eraldi tõlkijat, sest on selge, et hea luule saab tulla ainult healt tõlkijalt - ja lisaks peab veel õnne olema. Nii et lihtsalt tänan. Ja ka Maarja Vannase tehtud kaas tabab kümnesse.