Erutav ja ohutu
Roger Osborne kirjutab oma raamatus “Tsivilisatsioon”:
“1950ndate keskel tundsid noored rikkad valged ameeriklased siirast
tüdimust ning vajasid erutavat lõõgastust, mis
jääks ohututesse piiridesse. [–] Rokk ja Elvis Presley
rahvusvaheline kuulsus aitasid Ameerika kultuuril levida üle maailma.
Rock’n’roll’i kõrval tundus kõik euroopalik
igava ja vanamoodsana.” Rock’n’roll on tema
käsitluses “rassimuusika” rhytm and blues’i kommertslik
“ohutu” variant.
Osborne’i meelest oli
massikultuuri võidukäik märk tsivilisatsiooni
demokratiseerumisest. Natside liidrid olid armastanud
“kõrgkultuuri” ning seda seeläbi sõjajärgse
lääne ühiskonna silmis justkui diskrediteerinud.
See
on kahtlemata üks kõige veidramaid süüdistusi, mida
klassikalisele kultuurile esitatud, ning natside enamiku suhtes kahtlemata neid
ülehindav, aga vahest pole suur kunst siiski mitte päris ohutu.
Hitleri noorpõlvesõber August Kubizek kirjutab, et
arvestades noore Adolfi erilist andekust arhitektuuri alal, tulnuks ta ilma
gümnaasiumitunnistuseta Viini kunstiakadeemiasse vastu võtta.
Kahtlemata oleks see kõigile parem olnud. Õhtust õhtusse
tardusid nälginud noorhärrad Viini Riigiooperi seisuplatsidele, et
põleda Wagneri-vaimustusest, meenutab Kubizek. Hitleril arenes vaimustus
suursugusest muusikast segatuna rahvaluule ja revolutsiooniromantikaga lausa
psühhoosiks. Tema oleks südaöisel ja paduvihmasel Tallinna
lauluväljakul vastu pidanud – seal kõlas ju
“Palverändurite koor” Wagneri “Tannhäuserist”
–, aga meie laulupeolised lasid suures enamikus sealt paraku jalga. Suur
kunst ei väärinud nende meelest piisavalt kannatust. Igal juhul
kinnitab Hitleri juhtum ambitsioonika muusika ohtlikkust. Jaan Kaplinski on
näinud Hitleri tegemistes eeskätt kunstiprojekte.
Stalini
biograaf Simon Sebag Montefiore kirjutab, et Stalin oleks võimete
poolest võinud saada professionaalseks lauljaks ning nendib, et
inimkonnale oleks see kindlasti kasulikum olnud.
Et Stalini
muusikaharrastus (Šostakovitš kirjeldab oma mälestustes,
kuidas Stalini sõna oli Nõukogude Liidu hümni konkursil
määrav, ning ta jagas autoritele konkreetseid soovitusi) ega
filmikunstijanu ei kompromiteerinud idablokis sugugi klassikalist kultuuri,
püsis see üldrahvalikuna ja üldkasutuses hoopis kauem. Alles
kakskümmend aastat tagasi, kui Eesti Ekspress alustas, tundus suur osa
senisest kultuurist (ja eriti kultuurikäsitlusest) igava ja vanamoodsana
– täpselt nagu moodsatele inimestele 1950ndail.
Tänavune suvi peegeldab mu meelest eriti hästi moodsa lõbusa
kultuuritarbimise võitu vana ja tõsise üle. Ohtlik kultuur
on andnud koha ohutule, maailmaparanduslik meelelahutuslikule.
Võtkem jälle või muusika. Käis Madonna, ja nagu
arvustustest sai aimata, kinnitas ta veel kord teesi kommertsmuusika ohutusest
– tegi täpselt neid trikke, mida temalt oodati, ütles wow ja
kadus kui tuul Soome turvalisusse. See oli palju steriilsem,
“ohutum” ja “moodsam” külaskäik kui Mick
Jaggeri oma, kes ilmus ette teatamata Gloriasse ja uuris kelnerilt, kas Eesti
on täiesti iseseisev riik. Tollal, enne NATO-päevi, oli see valus
eksistentsiaalne küsimus. Viljandi folk on saanud enda kõrvale
järjest kasvava Viru Folgi, et muusikajanuseid hulki võimalikult
hästi rahuldada. Lev Tolstoi kirjutas jutustuse “Kreutzeri
sonaat”, milles ta käsitles muusika taganttõukavat
mõju abielurikkumi
sele, ning üldse arvas ta, et muusika tuleks oma tohutu mõju
tõttu riigistada. Nüüd, kui abielurikkumises ei ole enam
midagi halba, pole seda meeleolumuusikaski.
Huvitav tendents on
suveteatrite seostumine autosõiduga sama
möödapääsmatult kui kunagistes drive in-kinodes. Kui
1990ndail tehti vabaõhuteatrit Tallinna vanalinnas, siis nüüd
tuleb paratamatult sõita Munamäele või Naissaarele
või mõnda ajaloolisse hobupostijaama. Autota
kultuurisõprade suhtes polegi see nii väga demokraatlik.
Kultuurielamus peab tingimata seostuma sõiduga, vahel mitut roolitagust
tundi tähendava kohavahetusega. Isegi kui etenduspaik on Tallinnas, nagu
Noblessneri tehas, tuuakse inimesed kohale laevaga. Haapsalu
“Seanahal” olid häpeningide põhielemendiks kavandatud
saabumised – kes jahi, kes Bentleyga. Ühesõnaga – moes
on rikas ja mobiilne kunstikeel.
Meinstriim-meelelahutuskultuur
tähendab väljasõitu rohelusse, tegusa inimese
“aktiivset” kultuuritarbimist. Sageli seostub see ka sportliku
pingutusega, nagu Robotaanika Kaberneeme rannal. Üha haaravamaks muutub
moderntants.
Seevastu on kirjalik kultuur – raamat –,
mitte väljasõit, vaid reis vaimus, jäänud järjest
väiksemaks (olgu või trükiarvude poolest) ning säilitanud
ka teatud ohtlikkuse. Meenutagem või Maarja Kangro AK-järgset
õhtuluuletust, milles sisalduv “hobusetüra” nii palju
viha ja nördimust sünnitas. Jan Kaus kinnitas mulle, et temagi tekste
on televisioon tsenseerinud. Ilmselt oodatakse luuletusest vanaaegse
“kõrge” kultuuriideaali täitmist, kui teatrilaval
võib elada välja täie rinnaga.
Demokraatlik
kultuuriideaal on “erutav lõõgastus, mis jääks
ohututesse piiridesse”. Meie tänane kultuuripilt vastab hästi
sellele definitsioonile. Tuleb ainult kaasa tunda Eduard Vildele, kes ei
kuulnudki Rolling Stonesi ega biitleid. Inimkond, kes elas enne 1950ndaid,
alates Platonist ja lõpetades Mait Metsanurgaga, pidi
rock’n’roll’ita läbi ajama, kõnelemata pikkadest
autosõitudest läbi suviste Eestimaa ööde, olgu
teatritalust või rannapidudelt.
Kui nüüd talvel
teatrid jälle tubades mängima hakkavad, panen teatrisse musta
ülikonna ja valge särgi selga ning lipsu ette. Et irriteerida moodsa
teatrikunsti demokraatlikku vaimu.