Statistika. Ameerika Ühendriikides selle aasta esimesel poolel kontserdipiletite müük langenud 15%. Rod Stewart esines paiguti kolmveerand-tühjadele saalidele. Dave Matthews Bandi piletid ei lähe kaubaks nagu plaanitud. Janet Jacksoni algava tuuri läbimüük on siin-seal väga hea, kuid seal ja seal jälle väga halb. Ning kabaree-trupp tiinekatele - Backstreet Boys - on kolinud oma kontsert-spektaakliga märksa väiksematesse saalidesse kui neile senini harilik.

Nii räägib mulle uudis CNNis pärast Depeche Mode'i kontserti Los Angeleses, kossu-ässade LA Lakersi koduhallis Staples Centeris, ja olen endamisi kindel, et Depeche Mode ja tema kontserdid pole seda protsenti alla tõmmanud. Paari tunni eest lõpetas Depeche'ile kaasa elamise 21 000 inimest. Täismaja! Samuti on välja müüdud nende homne (so 15. augusti - autor) kontsert samas saalis. Ning mõne päeva eest kuulutati välja kaks lisakontserti Los- Angelese-rajooni teise serva Anaheimi. Esimese piletid juba otsas.

Depeche Mode'i kontserdid, kasutades majandusterminit, müüvad. Mis sest, et ansambli viimane LP "Exciter" pole, erinevalt Dave Matthewsi ja Janeti aktuaalsetest kauamängivatest, neil nädalail muusikatööstuse piibli Billboardi saja esimese müüduima plaadi hulgas. Selline situatsioon on Depeche'ile tuttav: oli aasta 1986, kui (siis veel) neli sünt-pop-poissi Basildoni linnakesest Inglismaal saabusid kontsertreisile USAsse ning ilma jäljeta Billboardi müügitabelites mängisid nad mõnekümne tuhande pealistele täisareenidele. Pop-bisnise tähtsaimal maal sündis Depeche-hüsteeria underground'is. Ja see on neile siiani truu. Siia sobiks hästi ka kulunud sõna "kultuslik".

Või on asi siiski Los Angeleses? Sest, tõele au andes, ega mul ei õnnestunud sel suvel alanud maailmatuuri kõikide USA kontsertide piletimüügi kalkulatsioonidele ligi pääseda...

"Kõik kontserdid on läinud fantastiliselt," ütleb mulle pisikest kasvu pop-miljonär - meloodia-geenius, kelle sõrmist on tulnud kogu Depesche'i-klassika, see kunagine blondi hüperfutu-tukaga süntesaatori-toksija ja nüüd laval kitarri sõrmitsev Depeche Mode'i põhimees Martin L Gore - viietärnilise Four Seasons hotelli tänava poole jääva Windows Lounge'i palmide varjus, Beverly Hillsis.

"Aga jah," jätkab mustas T-särgis, mustades dzhiinsides ja tumepruunide botastega Martin. "Los Angeles on meie jaoks väga eriline koht. See on koht, mis aitas meil Ameerikas läbi lüüa. Või üks tähtsamaid.

Siin töötab Ameerika kõige olulisem alternatiivse muusika raadiojaam - KROQ. Kõik teised raadiojaamad kuulavad, mida nemad mängivad, ja see on neile eeskujuks. Meid on KROQ alati palju mänginud ja toetanud. Seetõttu on meil siin võimas fan-base.

See on linn, kus meil on suurim populaarsus kogu Ameerikas. Ja võimalik, kordan, et võimalik, et just siin oleme kõige populaarsemad kogu maailmas.

Kui ilmus "Violator", aastal 1990, korraldasime plaadipoes autogrammi-päeva - 10 000 inimest tuli kohale lihtsalt selleks, et meilt autogramm saada. Inimesed rabelesid, läks mässuks, kohale kutsuti politseiväed ja hiljem näidati seda üleriigilistes uudistes. Isegi inimesed Alabamas nägid telekast Depeche Mode'i ja ma usun, et see aitas meil katapulteeruda supertähtede sekka."

LA TAEVA ALL ON TOIMUNUD bändi kuulsaim kontsert Rosebowlis ja kurikuulsaim show LA Dodgersi kodustaadionil. Just tänaõhtusele Staples Centeri kontserdile on kutsutud bändiliikmete sugulased ja sõbrad, just siin linnas peetakse täna öösel maailmatuuri kõige tähtsam afterparty, kui lubate nii mõelda.

Depeche Mode'i ja LA-d ühendavad niidid pole kõik siiski roosi järele lõhnavad. Just siin linnas kulmineerus ülipikkadelt kontsertreisidelt, mis lava taga olid ülipikad orgiatuurid, külge hakanud traumaatiline ja jõhker enesepõletamine bändi laulja Dave Gahani jaoks. Ajal, kui bänd oli ribadeks, 90ndate keskel, lõi Gahan endale Los Angeleses varjupaiga: maapealse narko-põrgu. Pani kokaiini ja heroiini, kuni enam ei jaksanud, ärkas koomast ja pani sama auruga edasi. Ta eksperimenteeris üleannustega seni, kui saavutas Sunset Marquis' hotellitoas maksimaalse - südame seiskumise.

Igal kliinilise-surma-medalil pole kahte külge, kuid pärast neid minuteid seiskunud pumbaga algas Gahani ja kogu Depeche Mode'i päästnud puhastuskuur.

"Võimalik küll, et meie praegune lavatagune tuurielu on aegade kõige vaiksem," ütleb sex-and-drugs-and-rock'n'roll-tsirkuse veteran Martin. "Tegelikult oli juba eelmine kord (The Singles Tour, mis jõudis 98nda sügisel otsapidi ka Tartusse - autor) päris rahulik.

Dave ei joo enam. Ta läheb pärast esinemisi tagasi hotelli ja on ülimalt distsiplineeritud, mis on hämmastav. Teised küll pidutsevad veidi, aga me tunneme täpselt oma piire, mida lubada ja mida mitte."

* * *

Sellest ei tulnud midagi välja. Plaanist mitte teha Depeche Mode'iga must-miljonendat intervjuud, vaid mängida neile ette Eesti Depeche Mode'i tribuut-plaati "No Hidden Catch" - mis peaks sel nädalal ka poodidesse jõudma - ning kuulata, mis nad kostavad, kui nende lugusid esitavad omas võtmes keegid Claire's Birthday, Una Bomba, Dallas, Ignorabimus, Forgotten Sunrise, Blind ja teised.

Juba Tallinnas hoiatab tribuut-plaadi välja andnud Ilja Judeikin, et need mehed seda plaati kuulata ei viitsi. "Ei-ei. Nad lihtsalt pole sellised," põhjendab ta lühidalt.

Paar tundi enne Martin Gore'iga kokku saamist jätab tribuut-plaadi-kuulamise kohta telefoni postkasti oma soovituse kontsertreisi pressieff Nichelle: "pigem mitte". Ja kui ma plaadist lõpuks Martinile räägin, et Eesti bändid, erinevad stiilid - heavy'd ja indie'd, ehk kuulaks... küsib ta lihtsalt tuima näoga: "On see hea plaat?"

"Tegelikult mulle meeldib see fakt, et mingil kombel on meil õnnestunud niivõrd erinevaid ja paljusid muusika-stiile mõjutada," kinnitab Martin mineraalveepudeli taga. "Ka tribuut-albumil "For The Masses" (tribuut-kogumik aastast 1998, kus muuhulgas teevad Depeche'i kavereid Smashing Pumpkins, The Cure, Monster Magnet, Rammstein, Apollo 440 jt - autor) oli esindatud väga erinevaid zhanre ning kõik need bändid väitsid, et nende looming on meist mõjutatud.

See on väga lahe. Minu jaoks näitab see seda, et me pole ühe-mõõtmeline bänd. Kui me oleks mõjutanud ainult house-muusikat, oleks see ju kurb, eks."

Mhm, ja Depeche Mode ise on aina vähem ja vähem tantsitav...

"Jah, nõus, kuid me pole ennast ealeski päris tantsubändiks pidanud. Oli küll mingi väike periood, kus mõned meie lood olid tantsulood, kuid kui kas või albumitele "Some Great Reward" ja "Construction Time Again" tagasi vaadata, siis suur osa sellest materjalist polnud üldse tantsitav. Alati on olnud vähemalt 50% ballaade."

Viimaselt albumilt kostab läbi, et jälgid vist hoolega leftfield electronica't ja glitch-house'i?

"Jaa, jaa!" noogutab Martin. "Mulle meeldib see, mis elektroonilises underground'is praegu toimub. See on väga minimalistlik ning peamine selles on atmosfääride loomine ja need loodavad atmosfäärid on tõeliselt põnevad.

Momendil huvitab mind see elektrooniline stuff väga. Peamiselt seda ma kuulangi ning kõige rohkem meeldib see, mida Thomas Brinkmann teeb.

Ja viimasel ajal olen ma ka DJna üles astunud. Mitte küll tõsiselt. Aga ühes väga-väga tillukeses kohas, baaris, mille omanik on mu sõber, olen ma kord kahe nädala tagant plaate mänginud.

Seepärast istun pidevalt internetis ja tellin hunnikute kaupa elektroonilist muusikat. Mis on muide väga tervislik, sest nüüd kuulan palju rohkem muusikat kui tavaliselt."

Kui tihti sa Depeche Mode'i vanu plaate kuulad?

"Ainult siis, kui pean, ausalt öeldes. Enne tuurile minekut oli meil vaja otsustada, milliseid laule mängida, või mõni vana lugu akustiliselt selgeks õppida, ja siis tuligi mul vanu plaate üle kuulata. Aga ega need mul kogu aeg ei mängi.

Nende tegemine võttis juba nii palju aega, et mul on neist küllalt. Pealegi võin ma siiani täpselt meenutada, kuidas me lindistasime albumeid "Some Great Reward" või "Black Celebration". See kõik on mul veel väga eredalt meeles."

Aga vanad fotod - kas nende vaatamine ajab sind naerma või nutma?

"Heh heh heh heh," naerab Martin väga omapäraselt. "Mina olen ju see, kes nende vanade fotode pärast kõige rohkem kannatab. Seega ma lihtsalt pean naerma. Ja kõige raskem, ma olen seda enne ka rääkinud, on mul seletada oma kahele tütrele, et miks ma kunagi selline välja nägin. Heh heh heh."

Kuidas sa seda siis seletad?

"Ma ütlen: need olid 80ndad. Kõik nägid siis imelikud välja ja õhus oli midagi totakat."

* * *

"Kas nad mängivad ikka uusi lugusid?" küsib mult ülbe olemisega blondeeritud ja trullakas natsi-sümboolikat kandev tegelane, kui hiilin keset Depeche Mode'i kontserti korraks Staples Centeri "suitsunurka".

Jah!

"Phäähh!" vingub LA-lane ja puistab edasi nagu amfetamiini-kurat. "Ma ei saa aru - nad ei mängi peaaegu üldse vanu lugusid! Mulle meeldib nende stuff enne "Music For The Massesit". Mitte see uus jama. It sucks!

Ma käisin nende kontserdil Rosebowlis ja see oli fucking kõige parem show mu elus, aga see!!! On igav!"

Meie ligi astub Skinny Puppy T-särgiga kõhetu ja pikajuukseline dude: "Õu, mehed, mis te räägite sellest, et nad vanu lugusid ei mängi või?"

"Jaa, saad aru, ma istusin kaks esimest lugu seal saalis ja ütlesin: "Okei, see on jube booring.""

"Ma olen ka raskelt pettunud, aga kas te Skinny Puppyt teate või? See on fucking kreisi bänd! The best shit!"

Ma jätan nad sinnapaika ja lähen tagasi lähemale lavale, kus toimuv kontsert pole sugugi igav. Jah, ma kuulen sarnaseid "miks-nad-vanu-lugusid-ei-teind?" etteheiteid pärast kontserti inimesi küsitledes veel. Jah, Depeche Mode mängib kahetunnise live'i ajal ette pooled lood viimaselt albumilt "Exciter" ning need ei sütita 21 000-list publikut pooltki nii palju kui vanemad ja kindla peale minevad: esimene sütkar- moment "Walking In My Shoes"; Martini-poolse disco-funky kitarrisoologa maitsestatud "Enjoy The Silence", mille jooksul Gahan ise peaaegu et ei laulagi, ning bändi kolmas liige Andrew Fletcher teeb ennast ometi märgatavaks õhukitarri mängides; boonus techno-noise'idega "I Feel You"; tuttava "reach out'n'touch me!"-käte-tantsu esile kutsuv "Personal Jesus" ning gränd-finaal: "Black Celebration" ja "Never Let Me Down Again". Ja needki polnud LA-massi jaoks piisavalt vanad...

Metsik ja pühendunud fan-base, kes uusi lugusid ei taha! Milles asi. Ropult ekstaatilise väljaelamise jaoks on esitatud "Exciteri" materjal ehk tõesti liialt aeglane ja enesessetõmbunud.

Kuid särgitu Dave Gahani iggy-popilik tõmblemine ja "The Dead of Night" - eks leidke sellele glam-mammutile vastane! Üksi kitarriga lavale jäänud tiivutu inglikostüümis Martin Gore ja "Breathe" - lihtsalt eriti ilus. Live-trummar in the viimane singlilugu "I Feel Loved" - absoluutne aafrika.

Kas tõesti on selle allaneelamine kuidagi keeruline? Martin vastas pool päeva enne kontserdi algust küsimusele "Kas kõik teie fännid on "Exciterist" aru saanud?" nii:

"Raske öelda. Tuuri alguses oli küll märgata, et publikut huvitab pigem vana materjal kui meie uued laulud. Aga iga kontserdiga tundub, et uus plaat muutub neile üha selgemaks ja uued asjad paistavad vanadega võrdselt peale minevat.

Ma olen kindel, et kui me lõpuks Euroopasse jõuame, on publik uute lugude järgi hull."

Kuidas seda seletada, et "Exciteri" lindistamise ajal tundsite end kuulu järgi üle hulga aja lõdvalt ja pingevabalt, kuid ikkagi kostab see kui väga sünge lust-story?

"Minu arvates on see siiski pisut-pisut kergem kui enamik meie plaate.

Ma ka ei usu, et ma kirjutaks kunagi lihtsaid ja muretuid pop-laule. See lihtsalt ei huvita mind.

Kui olen näiteks kodus, oma stuudios, alustan mingi loo tegemist ja see hakkab mingi hetk mulle liiga poppy kostma, kaotan ma kohe ta vastu huvi. See ei anna mulle midagi ja nii ta prügikasti ka lendab. Heh heh."

* * *

Ma ei mäleta enam, kas Depeche Mode'i Tartu kontserdil seisis Martin Gore laval mingil hetkel üksi. Kitarri ja ballaadidega mikrofoni taga. Vist seisis, ja isegi kui päris kindel, et seisis, siis ei jätnud see tookord meeldejäävat muljet.

Siin Staple Centeri katuse all on aga just Martini soolominutid ("Surrender", "Breathe", "Home") kõige hinnalisemad, salapäraselt ligi tikkuvad. Dramaatilised. Minimalistlik lavalahendus on Martini lugude ajal ekstra tagasihoidlikuks varjuteatriks disainitud ja kuidagi on tunne, et just see on Depeche Mode'i värvilise elektroonilise masina orgaaniline süda. See on ju, andestage, tema bänd?

Aastal 1995 bändist lahku löönud Alan Wilder on tunnistanud, et just tema ja Martin Gore'i vaheline loominguline läbisaamatus oli oma teed minemise põhjuseks. Depeche Mode'i staar-liige, Dave Gahan, avalikustas hiljuti soolo-albumi kavatsuse. Sest tal olevat öelda asju, mis sobivat vaid isiklikule plaadile.

Depeche Mode'i kaudu räägid vaid sina?

"Raske küsimus," pööritab Martin korra silmi. "Minu arvates on mõttekam, kui on üks inimene, kelle stiil ja visioon on kõige aluseks. Siis on kogu asi tihedam.

Kui on mitu kirjutajat, kes kõik teevad asju erinevalt, võib asi laialivalguvaks muutuda. Ma tean, et The Beatles on väga kuulus näide sellest, kuidas asi võib sellisena ka töötada, kuid enamik bände ei vea välja, kui lugude kirjutajaid on rohkem kui üks.

See on minu arvamus. Ja Dave võib muidugi mitte nõustuda... aga ma arvan, et see teeb ta väga õnnelikuks, kui ta oma sooloplaadi välja saab antud."

Ja nende viimaste sõnade otsa naerab ta jälle "Heh heh heh heh!" ja "Heh heh heh!". Nagu ulakalt õel hüpnotisöör.