Esimene ratsamonument tulebki
Viimasel paaril aastal on Eestit tabanud monumentaalskulptuuri buum. Tegemist on üsna võimsa pressinguga, mis pärineb ühelt poolt “rahva” seast ja teiselt poolt ametnikkonnast – ja ükskõik kui palju kunstnikud, arhitektid, kunstikriitikud ja intellektuaalid irvitavad, fakt on see, et monumentaalskulptuuril on täita teatud kultuurpsühholoogiline funktsioon, mis purskub ahistamisel seda võimsamalt esile.
Eesti monumendi hetkeolukord vajab psühhoanalüüsi – Freudi ja Jungi. Monumendid on saanud rahva alateadvuses juba nagu allasurutud libidoks, et kui seda ei vabastata, tekivad ebameeldivad mullistused. Kas siis Tauno Kangro “Mõtlev mees” Mustamäel, mille juurde teevad kunstnikud šokiturismi, või lõputu kaklus Vabaduse väljaku ümber, kuhu vabadusmonument jääbki vist teostamata.
Erinevalt Tallinnast näib provintsis valitsevat rahulikum suhtumine. Värskeim uudis pärineb Viljandist, kuhu tuleb Eesti esimene ratsamonument. Eellugu ulatub tagasi 2002. aasta kevadesse, kui kohalik linnavalitsus korraldas Vabadussamba mõttetalgud ja seejärel konkursi, mis kukkus aga läbi ning muutus sujuvalt Kindral Johan Laidoneri Seltsi tellimuseks rajada Laidoneri mälestusmärk. Jah, kohapeal eksisteerib niisugune selts, et märgistada tolle ajaloolise isiku pärinemist Viljandist.
Kui konkursi väljakuulutamisel olin žürii liikmena väga väga skeptiline, siis 20. veebruaril, võitja väljakuulutamisel, vastu igasuguseid ootusi isegi rõõmus. Võitis töö “Saleen”, ratsamonument, autoriks… Terje Ojaver (aga siis polnud see veel teada).
Võistlusele oli laekunud kokku 10 tööd, millest kolm olid omavahel ristivastu rääkivate imagoloogiatega ratsamonumendid. Üks ettepanek tegi Laidonerist don Quijote’i, kes ratsutab parodeerivalt kõrge postamendi otsas kurvakuju rüütlina pimedusse. (Kunstiteadlasena ütleksin, et pseudohuumor ja 1970-ndate imagoloogia, kaasaega mitte kuuluv vormikeel.)
Teine ettepanek tegi Laidoneri monumendist kunstiajaloo raamatutest tuntud krestomaatilise renessanssteose Colleoni. Selles pidi dünaamilise hobuse seljas istuma võitleva hoiakuga väepealik, mõõk suunatud alla, nagu torkaks imaginaarset vaenlast. (Kunstiteadlasena ütleksin, et soovmõtlemine ja sentimentaalne võltspaatos. Militaristid lisaksid: patsifistist skulptor ei teadnud, et väepealik istub hobuse selga alati ikka täismundris.)
Võidutöös oli Laidoner pandud istuma paigalseisva hobuse selga, nagu tervitaks ta imaginaarset paraadi. Tegemist on fotode põhjal loodud niinimetatud dokumentaalskulptuuriga, kus “kunstilisi” lisandusi minimaalselt – madal alus, kus hobuse jalad mõttelise kuristiku serval. Oluline on ka valitud koht. Algselt planeeris kunstnik ratsaniku keset metsa mäe otsa (esimesele Kirsimäele), kuid lõpplahenduses jäädi linnale lähedasema Mõisamäe juurde, et säästa kuju tulevastest võimalikest vandaalidest.
Monumentaalskulptuur on Eestis macho-värk ja Viljandis on juba ennegi mitu meestele pühendatud monumenti. Mulle meeldib, et Laidoneriga sai vastu kõiki ootusi hakkama naisskulptor.
Ja ratsamonumendi kui sellise puhul näib imelikul kombel valitsevat ka eri huvi- ja vanusegruppide konsensus – alates Mai Levini naerust, et “mis riik see on, kus puudub ratsamonument” ja lõpetades Reiu Tüüri ning Tõnu Kaalepi säravate silmadega, rääkimata militaristidest, turismitöötajatest, koduperenaistest ja meesõiguslastest. Hämmastav üksmeel selgus ka interneti rahvaküsitluse vastustest.
Konkursitingimustest loeme, et monument avatakse 12.02.2004 Laidoneri 120. sünniaastapäeval.
