Esimene vasikas
Malle Salupere
"Postipapa. Mitmes peeglis,
mitmes rollis"
Tänapäev, 2006. 368 lk.
Johann Voldemar Jannsen on mees, kelle elu ning töö väärib tunduvalt suuremat tunnustamist, kui talle seni osaks on saanud. Esimese end avalikult ja ühemõtteliselt eestlaseks tunnistanud haritlase, "Eesti" mõiste looja, laulupidude algataja ning rahvusliku ajakirjandusliku isana on tema teened eesti rahvuse sünnis määrava tähendusega.
Seda kurvem on tõdeda, et "isa Jannsenile" pole kuni päris viimase ajani pühendatud ühtegi korralikku monograafiat. Oma elu ja tegevuse lõpus loobiti see teenekas mees sedavõrd poriga üle, et see varjutas ka tema suurmeheks tunnistamist hilisemate sugupõlvede jaoks. Ainsaks monumendiks Jannsenile kogu tema inimlikus vastuolulisus on jäänud Jaan Krossi "Pöördtoolitund", mille Heino Mandri vapustav esitus paarkümmend aastat tagasi ühe põlvkonna mällu jäädvustas.
Sellel taustal oli tõeliselt hea meel võtta kätte kirjastuse Tänapäev välja antud Malle Salupere raamat Jannsenist pealkirjaga "Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis". Malle Salupere on hea kultuuriloolane, kes on Jannsenist kirjutanud mitmeid suurepäraseid artikleid. Tema sulest ilmuv Jannseni monograafia tundus seetõttu tõelise kingitusena, mis suudaks ükskord ometi Jannseni elu kogu selle mitmetähenduslikkuses kokku võtta.
Kahjuks jäi see lootus täitumata. Millegipärast on Malle Salupere läinud kergema vastupanu teed ning koondanud raamatusse tegelikult kokku omaenda varasemad kirjutised Jannsenist, kattes nende vahele tekkivad tühikud suhteliselt pealiskaudsete vahepaladega. Vahest oleks ausam ning lihtsam olnud piirdudagi Jannsenit puudutavate artiklite publitseerimisega ühtede kaante vahel, üritamata sellele anda ühtse monograafia ilmet. Jannsenit puudutavaid materjale on Eesti arhiivides külluses, autor paraku kas pole nendega tutvunud või on pidanud vajalikuks neid ignoreerida. Sellest on ausalt öeldes kahju, sest Salupere varasemaid kirjutisi vaadates on tegemist igati tõsiseltvõetava ajaloolasega.
Raamatu alguses antakse Salupere varasemale artiklile tuginev ülevaade Jannseni ja tema abikaasa põlvnemisest, millele järgneb kümnekonnal leheküljel omal ajal Rudolf Põldmäe publitseeritud Lydia Koidula poolt koostatud isa elulugu. Sellele järgneb ligi neljakümnel leheküljel ülevaade Jannseni päevikutest koos arvukate tsitaatidega - Salupere üllitas mõne aasta eest Jannseni päevaraamatu. Jannseni elu ja tegevuse päevikust väljajäävatele aspektidele pööratakse minimaalselt tähelepanu. Seejärel sukeldutakse Jannseni Tartu ja Eesti Postimehe perioodi. Kuna Salupere sellest midagi kirjutanud pole, jääb käsitlus siin väga pealiskaudseks. Eesti laulupidudele eeskujuks olnud baltisaksa laulupidudest on Salupere kirjutanud - seetõttu on raamatus neist palju põhjalikumalt juttu kui Jannseni tegevuse kõrghetkest esimesest üldlaulupeost. Jannseni tegevusest kahe järgmise laulupeo organiseerimisel raamatus praktiliselt juttu ei tehta. Järgneb ülevaade Jannsenist kui nooreestlasest ja sotsialistist - taas Salupere enda artikli põhjal. Jannseni müüdavuse või ostetavuse küsimuse juures asub Salupere Jannsenit kaitsma, vaadates seejuures paraku mööda Jannsenile kahjulikest asjaoludest. Järgneb lühike ja üsna pealiskaudne ülevaade Jannseni viimastes t eluaastatest ja surmast.
Kes oli "papa Jannsen" inimesena ning milline oli tema tähendus Eesti rahvuse sünnis - see jääb sedavõrd hüpleva käsitluse juures kahjuks vastamata. Lisaks sellele esineb raamatus mitmeid küsitava väärtusega väiteid ning väiksemaid eksimusi. Nii kinnitab autor, et erinevalt Jannsenist ei kasvatatud Jakob Hurda peres lapsi eesti patriootideks. See väide ei vasta kohe kindlasti tõele.
Öeldakse, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. Nii karmilt ütelda ei tahaks. Puudustele vaatamata on esimene raamat Jannsenist siiski ilmunud. Kuni keegi pole Jannsenit paremat raamatut kirjutanud, jääb Salupere käsitlus ainsaks ja parimaks. Jannseni elu ning tegevus jäävad siiski tõsisemat käsitlust ootama. "Isa Jannsen" lihtsalt vääriks paremat.
