Eesti Ekspres

Esialgu olid paiselehed nii lühikesed, et vaasi korjata neid õieti ei kannatanudki. Ometi surusin ma oma sõrmed poolenisti savisesse pinnasesse, noppisin mõned paari sentimeetri pikkused õied ja panin nad kodus pisikesse klaasi. Iga päevaga muutus päikesepaiste intensiivsemaks, kevad sai õige hoo sisse ja ühel hetkel muutusid paiselehed nii pikaks, venisid välja nagu vaasis jõudsalt edasi kasvavad tulbid, ja siis sai neist isegi pärgi punuda. Nendel lagendikel nägin esimest korda elus liputajat ja sinna kaotasin vähemasti viis koduvõtit, mis mulle värvilise paelaga kaela seoti.

Ja siis tulid sinililled. Teekond sinilillekohani läks läbi surnuaia. Seal ei tohtinud laps joosta ega kõva häälega rääkida. Tuli olla vaikne ja viisakas ka tagasiteel, kui niiskes peos oli punt siniseid karvaste vartega õisi.

Esimene päike pole enam nii eriline ja aastaaegade vaheldumise teravus on hägustunud.

Seejärel läks õitsemine lahti. Valged ülased. Siis kollased, mis kasvasid ühes salakohas, kuhu läksin enamasti üksi. Kollane ülane oli erilisem kui valge, teda kasvas vähemates kohtades ja erinevalt palju matsakamast ja veelgi erksamat värvi varsakabjast ­pidas kollane ülane ka vaasis vastu.

Otse garaažide tagant, autosid putitavate meeste poolt madalasse lepavõsasse loobitud õlipotsikute ja vastikult haisvaid määrdeid täis plekknõude vahelt korjasin emale kannikesi. Nemad armastasid rägastikku ja väikesi veesilmi, mille peal veiklevad vikerkaarevärvilised õlilaigud nende kasvamist vähemasti nähtavalt ei takistanud.

See oli lapse kevad. Kui pidin koolis esimest korda õpilaspäevikut täitma ja päevikusse kuupäevad kirjutama, hakkasin number ühega pihta ja kuskil saja juures sai klassijuhataja mu pidama – ei mõelnud ma selle peale, et päevad ja nädalad moodustavad kuu ja ühes kuus on päevi vaid teatav hulk. See kalender aga, mille pidamine käis looduse märkide järgi, oli mul selgemast selgem. Seda ei pidanud mitte kuhugi üles märkima.

Täiskasvanuea kevaded on olnud teistsugused. Nüüd võib märtsis päevitada Pattayas ja ujuda Punases meres, kuuma päikese all võib vastu võtta uut aastat, tomateid ja kurke süüa aasta ringi ja vastlakukleid osta nii nädalaid enne kui ka pärast vastlapäeva. Esimene päike pole enam nii eriline, aastaaegade vaheldumise teravus on hägustunud, tähtpäevad on muutunud laialivalguvamaks, looduse rütmi ja elu energiate tajumine selles ühetaolisuses vähem emotsionaalseks. Ja ometi tulid möödunud laupäeval lapsepõlvekevaded mulle meelde. Siis kui nägin oma viiekorruselise maja ees, nüüd hoopis suuremas linnas ja hoopis teistsugusel ajal, maja ees vettinud sigaretiotste vahel selle aasta esimesi lumikellukesi.