Peaaegu 60ndate popstaaridele omases tempos on Rihanna seitsme aasta jooksul andnud välja seitse albumit. Nende aastate jooksul pole olnud Rihannast vaikset hetke – juba ta tuleb jälle uue lauluga. Publiku ülekurnamise asemel on ta loonud enese ümber välja, kus ruum vakatab, kui ta sisse astub. Ja oma roomava alakaelahääle valla päästab.
“Unapologetic” on ilmselt Rihanna parim plaat. Maksimalistlik luksuspop – valdavalt R’n’B ja ka tantsumuusika võtteid ära kasutades üllatavalt vähe ründav. 8/10
2. Lana Del Rey “Born to Die: The Paradise Edition”
(Polydor)
Kui oled Lana tänavuse popklassiku hankimisega viivitanud, siis nüüd on ta väljas “paksemana” – lisaplaadina küljes kaheksa looga EP “Paradise”. Materjal järgib sama mudelit, mis talle popeliidi sekka tee sillutas. Lana lihtsalt seisab – õigemini: kõrgub! – ja laulab, jalgupidi muusikas, mis voogab ja hõõgub ta ümber nagu laava. Sellise häälega, mis on ühes otsas kui paljukannatanud vanainimese oma (Eartha Kitt, Roy Orbison) ja kaugemas otsas kui 10aastasel plikal, ei peagi rohkem tegema kui seisma ja laulma. Kui Lana liikvele läheks, võiks maakera magnetpoolustega midagi ettearvamatut juhtuda. 8/10
3. Alicia Keys “Girl On Fire”
(RCA)
On juba mõnda aega teada, et muusikud ei teeni enam niivõrd plaatide müügist kui pigem kontsertide pealt. Uus Alicia Keys näitab, kuidas see tendents on jõudnud plaadile. See on tavaline rock-ansamblite juures, mõistagi ka gospelis, kuid soulidiiva plaadil – ning ennekõike ballaaditari – kuulda ja näha, kuidas lugusid on valmistatud silmas pidades, et nad kontserdil ahhetama panevad välja näeksid, on üsna uus. Valgusvihkude sambad, kaasahõiskamised, toolidelt püsti palumised ja plaksutamised, paigad jämmimisteks on siia kõik kaalutletult sisse disanitud. Ma näen isegi valguslahendusi ja videoillustratsioone selle plaadi saatel. Ja kuigi loo kaupa võttes on plaat väheütlev, siis rajatava meelelahutuskompleksi esimese astmena tundub huvitav, kuidas teosega edasi töötatakse, kuhu ta on plaanitud arenema. 7/10
4. Ke$ha “Warrior”
(RCA)
YOLO-popi pioneeri kolmas kauamängiv on tõhus aines mõnele tulevasele muusikaviktoriinile. Siin on duett Iggy Popiga, koostööballaad Flaming Lipsiga, ühes palas mängivad Strokesi liikmed, ühes taob trumme Black Keysi Patrick Carney, samal ajal kui ülemvaatajateks on paukuva tantsupopi über-produtsendid Dr. Luke, Max Martin, Benny Blanco... Ke$ha ise käitub kui mürauudiste purskkaev: ta palus Twitteris fännidel endale mõned hambad saata, ja laekunud tuhandelisest hambahunnikust meisterdas ta endale kaelakee. Ma loeks edasigi huviga Ke$ha käitumisest ja sõpradest kui ülevõlli näitest, kuidas moodsa aja popstaar suhtleb maailmaga, aga ma ei jaksaks sinna kõrvale tema muusikat kuulata. See tüüpiline kisa, ülekarjumine ja -vehklemine, tüüpiliste elektro ja dubstep’i kamakatega, mida produtsentide ülemistel korrustel omakeskis “superdance’iks” nimetatakse, ja mida esitab Katy Perry nr 2. Ja nii mõjub varajase Phil Collinsi laadis ballaad “Love Into The Light” kui puhkus ühe palmiga üksikul saarel. 4/10
5. Christina Aguilera “Lotus”
(RCA)
Ja nüüd siis kunagise Britney nr 2 seitsmes album. Kodumaal Ameerikas ei ole ta sedavõrd ära unustatud, kui tallinlasele võib tunduda – Christina osaleb hitt-lauluvõistlus-saates “The Voice”, ta laulis Maroon 5ga üht viimastel aastatel läbimüügis edukamat lugu “Moves Like Jagger” –, kuid uue plaadi esialgsed näitajad on kehvemadki kui eelmisel läbikukkunud albumil “Bionic” (2010). Intervjuudele toetudes tuleb uskuda, et “Lotus” tähendab Christinale uuestisünni-plaati (uuestisünni-plaadid on saanud omamoodi kombeks), on väga personaalne ja sel on esitletud kõik tema sisepalged. Hoogsamates lugudes on ta äravahetamiseni sarnane fantaasiafiguur Ke$haga ja ballaadipooles lihtsalt kui üks igav inimene. Tema varasem publik enam poppi ei osta, noorte tarbijate jaoks ei ole temas piisavalt verd, seksi ja action’it. Pisut kurb. Aga eks tal ole muidu eluga kõik jonksus. 3/10
