Mäletan ka seda, et tookord oli eraldi teemaks sõnade kirjutamine ja nende ette kandmine, mis klassikalises hip-hopis on kindlasti sama oluline kui taustaks tiksuvad rütmipõhjad. Kui põhjadega oli Eskimol kõik okei, siis sõnaline materjal valmistas talle mõningast peavalu.

Ilmselt ei tundnud tol ajal alles teismeliseaastates kutt endas seda kindlust, et haarata mikker, nagu ütleb Jüri Nael, ja oma mõtted prožektorivalguses ette kanda.

Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et hiljuti ilmus pärast pikka vaikust Eskimo minu radarile tagasi, avaldades oma esimese kauamängiva plaadi nimega "PSST! - Pole sõnu sõnumiks tarvis" (väljaandjaks kohaliku hip-hop-skene autoriteedi DJ Critikali plaadimärk MindNote).

Kuna Eesti hip-hop ei ole eriti millegagi viimasel ajal avalikkuse ette astunud - Chalice tegeleb muuga, Toe Tagi plaati oodatakse juba pikalt ja teised tegijad, nagu Põhjamaade Hirm, ­Öökülm või TommyBoy on ikkagi pigem tuttavad vaid skene liikmetele -, siis ootasin huviga, kuhu kohta on Eskimo laiadel heliväljadel rännates välja jõudnud. Tundub, et mingi selguseni küll. Sõnaline osa on üldse julgelt kõrvale jäetud ning sarnaselt naksuva inuiti keelega, mida eskimod räägivad ja mis kõlab meile kui segu rütmist ja muusikast, on ka Martin Kallasvee valinud helikeele, et suhelda oma kuulajatega.

Üks asi veel: tundub, et erinevalt kunagisest ajast otsib ta jazz-loop'ide kõrvale ka veidi sinisemaid toone, taotledes umbes sellist melanhoolset meloodilisust, millega hakkas kunagi kahel esimesel plaadil silma DJ Shadow. Plaat jõuab oma minoorsetes mõtisklustes hetketi rabavalt ilusate kohtade juurde ning ei koorma liialt kõrva tähtsusetute detailidega. Tähelepanu keskpunktis on pigem teema kui pisiasjad.

Vihmast meeleolu tuleb esimesena lõhkuma lugu "Kus on disko", mis võtab Enigma poolt loos "Return Of Innocence" tuntuks mängitud trummipõhja ja ehitab sinna peale samasuguse retro-kosmo-loo, mille vastu eestlastel alati suur armastus on olnud, alates Sven Grünbergi sündisaundidest ja lõpetades multifilmi "Kolmanda planeedi saladus" uljalt diskoplaneetide vahel seiklevate meloodiatega. Umbes samamoodi võiks kõlada ka "Asumist" tuttav instrument visi-sonor, mis hüpnotiseeris kõik oma kuulajad.

Kuna Eskimo tegi heliriba Ilmar Raagi koolivägivalla-filmile "Klass", on arusaadav, et need teemad on esindatud ka plaadil. Samas jääb mõneti arusaamatuks, mis valguses Eskimo seda filmi ja seda maailma on tahtnud paista lasta.

Kui loos "Mis On Au" kõlavat Ilmar Raagi sämplit "kui ma ei oleks mitte midagi teinud, siis oleks jäänud minu viimaseks mõtteks enne surma, et ma olin jobu" on vabalt võimalik ka irooniana võtta, siis viimane lugu "Kõrgem klass" on oma militantselt marssivas vormis otsekui üle skutse sõjale. Ilma mingi naljata.

Raagi-seos ei olegi ehk nii kohatu, sest ilmselt pole ka Eskimo liidri tüüpi, vaid pigem omaette nokitseja. Just selline, keda kitsarinnalisemad võiksid kahe trenni vahelisel puhkehetkel veidi jobuks pidada, sest tema huvid, hobid ja tegemised ei mahu šablooni sisse ära. Samas tuli ta mulle plaati tooma hiigelsuure Ameerika autoga, mis on ilmselt hip-hop-kultuuri lausumata ettekirjutus. Petlikult vaikse fassaadi taga on ilmselt peidus ambitsioon ja tunnustusvajadus, mis esimese plaadi põhjal otsustades ühel hetkel ka vajaliku väljundi leiab.

Kuna Eskimo ise tundub mulle üsna vaikne ja napisõnaline (ja seetõttu on temast ka õige keeruline kirjutada), siis räägib tema eest see sõnadeta muusika - loksuvate biitide, jazz-harmooniate ja vihmaste kõrvaltänava-meeleolude maastik. Selline, mis ka külmemates igludes aitab sisemist sooja hoida.

* Eskimo debüütalbumi esitlus toimub 15. detsembril Von Krahlis üritusel Check One Two.