Esmatutvuseks Lennartiga
Kulle Raig. “Vikerkaare värvid. Lennart Meri elu sõprade pilgu
läbi”. Tõlkinud Ene Kaaber. Varrak. Tallinn, 2003. 192 lk.
| border=0> | |
Just nii võib seda soovitada. See on mõeldud neile, kes
Lennart Merest eriti midagi ei tea. Ükskõik, kas siis
välismaalased või uus järeltulev sugu. Ses mõttes on
alapealkiri -- “Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi” --
natuke desorienteeriv, sest kruvib ootused kõrgele.
Kasvõi juba sellepärast, et väljend “presidendi sõber”
on Eesti väikeses ühiskonnas, kus enamik eliidist üksteist
tnnneb, saanud isesuguse meki. Seda tänu mõnele
tragikoomilisele seigale, nagu näiteks Peeter Oleski omaaegne
külaskäik Kadriorgu. Presidendi sõber kõlab
poolametliku tiitlina nagu kodumaa tütar või isamaa
isa. No mida need inimesed küll Lennartist pajatavad,
mõtlesin raamatut ootusärevusega kätte võttes. See
tõotas tõhusat täiendust L. M. enese kõnekogumikele
ja Eesti Ekspressi üllitatud anekdoodiraamatule. Ja ühtlasi
osatas taas hella kohta: tõlgime oma suurmehest kirjutatud raamatu
eesti keelde, ehkki loomulik oleks vastupidi.
Igal juhul oli oodata midagi süvitsi minevamat – midagi, mis
kõneleks inimesest riigimehe taga, isiksusest persona taga.
Aga see ootus jäi täitumata. Tegemist on põiminguga
mitmest lõimest. Raamatust saab kontsentreeritud ja küllalt
usaldusväärse konspekti niihästi Eesti kaugemast kui
lähemast ajaloost, rootsi, saksa, vene ja teistest aegadest
läbi Hrushstshsovi sula ja laulva revolutsiooni tänasesse
päeva. Riivatud on meie iseolemise olulisi sõlmpunkte nagu kultuuri
ja keele tähtsus, vaimult suureks saamine, kuulumine
Lääne-Euroopasse jne.
Sel taustal hakkab lahti rulluma Lennart Mere perelugu. Palju ruumi on
pühendatud tema isale. President Mere “populaarne biograafia” on
seega täiesti olemas. Loeme tema lapsepõlvest,
kooliskäimistest, küüditamisest, ülikooliõpinguist,
reisumeheks, kirjanikuks ja seejärel filmitegijaks saamisest. Ulatuslikult
on juttu tema loomingu retseptsioonist.
Antakse lühiportreid poliitikutest ja tutvustusi-hinnanguid
(näiteks Arnold Rüütlist). Saame teada, kes on Endel Lippmaa.
Huvitav on mõttekäik, et Lennartil läks hästi, sest ta
sai Smuuli preemia, kes oli olnud kommunistide õuelaulik (minu meelest
natuke ülekohtune hinnang).
Selle kõige vahele on pikitud Lennart Mere enda kommentaare
mitmesugustest publikatsioonidest.
Kellegi eraelu projitseerimisel ajalukku varitseb oht kalduda ühte
teatavasse stiili. Meile on ajaloo kulg teada, ja tagantjärele asuvad
kõik elemendid kenasti paika, omandades suurejoonelisi tähendusi a
la “juba siis oli ta valmis oma tulevaseks missiooniks”. Seda kohtame enamikes
suurmeeste (pool)poliitilistes elulugudes. “Vikerkaare värvides” pole seda
palju, aga natuke ikka. Ülistatakse tulevase presidendi
läbilöögivõimet ja võitlusvalmidust,
leidlikkust ja nutikust. Siiski ei puudu ka kriitilised
märkused: kaaslased ütlevad, et Kamtshatka
ekspeditsioonil hoidus Lennart Meri vähemmeeldivatest
ülesannetest kõrvale, mines märkmikuga puu taha ja tehes
näo, nagu süveneks kirjutamisse (!)
Kõik säärane materjal on mõeldud keskmisele
soome lugejale ja sellisena kindlasti oma kohal. Aga kui vähesed
vahele põimitud mälestuskillud välja arvata, siis pole see
raamat sõprade (mitmuses) pilgu läbi, vaid juba
üsna kanoniseeritud narratiiv, eestlastele teada lugu.
Asi muutub natuke, kui jõuame ajaloos lähemale,
välisministeeriumi ajajärku. Vaat siis lööb tekst elama,
nii et isegi tolle aja kaasa teinul on huvitav lugeda, kasvõi
Indrek Kanniku kommentaaride tõttu. Hakkab tulema vähem kuuldud
hinanguid (E. Soosaar, P. Kaldre, M. Ummelas, keda tituleeritakse veel Tallinna
Tehnikaülikooli lehe kolumnistiks).
Autori stiil on vahel eklektiline. Jutustamise vaatepunkt vaheldub
hüplikult Suure Ajaloo ning reportaazhlikult intiimse
juuresoleku vahel nagu Tjan Shani retkest rääkides: “Tee hakkas
tasapisi ülespoole tõusma, peagi laadisid autod oma koorma maha ja
vurasid minema. Algas mäkketõus /---/. Matkalised harjusid
laagrieluga kiiresti ja peagi tundsid nad end looduse osana.” (lk.71)
Kust autor seda teab?
Lõpuks mainiksin ühe seisukoha, mis võib lugejat
desorienteerida. Lk. 67 loeme “Eestlased arvavad üldiselt, et Leedu
pääses vene immigantide tulvast tänu sellele, et sula ajal
tõusid partei juhtkonda omad, rahvuslikult meelestatud
kommunistid. Tõenäolisem põhjus on siiski hoopis teine. Et
Leedu oli pikka aega olnud põlumajandusmaa, et olnud riigi
tööstusse lihtsalt nii palju tööjõudu vaja nagu
Eestisse”.
Aga põrgu võtaks, miks neid vaja läks? Autor
oleks nagu unustanud, et see oli keskvõimu saatanlik plaan: rajada
Eestisse suurtööstust, et sellele saaks järgneda massiline
muulaste sissevool. Nood pidid ju saama tööd teha!
Kahtlemata oli Eesti Teise maailmasõja hakul tööstuslikult
arenenum kui Leedu, siinne tööliskond oli n.ö. tasemel jms. Aga
ülal tsiteeritud lõigust võib välislugejale
jääda mulje, et Eesti ise sattus suurushullustusse ning rajas
tehaseid, mille tarbeks tal nappis tööjõudu. See ju
õigustaks igati venelaste sissevoolu! Ehk koguni “astumist” NSV Liitu?
Raamat sulgemise järel tahtnuksin esimese hooga hüüda
kolleegidele, et “Ärgake, kallid muistsed hääled! /
Sõudke salasõnumida,/ parema päevade pajatust / armsama
aegade ilust!//” Kandke kokku meenutusi, kirjutage tõeline
sõprade meenutusraamat. Aga siis saabus kõhklus. Kui inimene aina
tegutseb, kirjutab, loob ja lehvitab, kui ta seejärel on veel tosin aastat
poliitikuametis, kus ka suurim isiksus paratamatult muutub funktsiooniks, ja
kui tema sammud on niigi saanud legendideks ja anekdootiteks, siis mis
jääb üle, mis asi on veel see “ise”?
Väljatõste
Ootus raamatust, mis kõneleks inimesest riigimehe taga, jäi
täitumata.
