Ester Kuntu Foto: Virge Viertek

Samuti mängib ta üht peaosa veebruari teises pooles esilinastuvas Tanel Toomi lavastatud „Tões ja õiguses“.

Oma koht, pesa

Proovisaalis, külas, restoranis, trammis, võtteplatsil. Oluline on tekitada selline märkamatu pesa, kust ümbritsevat vaadata, jälgida, kuulata. Teised inimesed, nende tegemised ja olemised ning ruum nende ümber. Kui seljatagune on turvaline ja olen pesa valmis saanud, algab toitumine. Minu jaoks kõige mitmekülgsem ja ennast unustama panevam elamus on ikka elu ise.

Raske kunst

Traagilised teosed, valusad lood, kriipivad lavastused, nukrad helid, graafika, fotograafia – eriti mustvalge. Mu hing on valusa ilu nautleja.

Pühendumine

Näha teise inimese pühendumist on midagi, mida võiksin jälgida tunde. Ükskõik mis alal. Vaadata meistrit töötamas: pilli puhastamas, mõõte võtmas, viimast detaili lihvimas. Näha detailset otsingut, kordamist, vahel ka õnnestumist (kuid see pole oluline) on väga inspireeriv ja õpetlik.

Mõttekaaslus

Mõni vestlus või rännak teise inimesega võib kujundada maitset või jätta meeltesse väga tugeva maitseelamuse. See on miski, mille eest olen alati tohutult tänulik ja õnnelik, olen laetud. Peegeldada, jagada, kuulata mõtteid. Vahel kõnetab nõnda mõni tegelane teosest, vahel uus tuttav, hea sõber, õnneks kõige tihemini keegi, kes mulle elus kõige enam tuge pakub – mu enda elukaaslane.

Maaväline kogemus on see, kui roll mind kõnetab. Kõige enam juhtub seda pimedas kinosaalis istudes või osaraamatut lugedes. Tunda, et tegelane minuga dialoogi astub, mind peegeldab, minu vaateid avardab – see on alati vaimustav ja inspireeriv.