Käesolevas raamatus kirjeldatakse nii lörriminekuid kui ka edusamme ning püüd on kindlasti selle poole, et viimaseid oleks esimestest rohkem. Ja muidugi otsitakse ühisosa. Võib-olla ootuspäraselt kirjeldatakse raamatus fenomeni nimega Imbi Paju (unustamata ka Sofi Oksaneni), soomlasi Eesti Vabadussõjas ja eestlasi võitlemas “Soome vabaduse ja Eesti au eest”. Samuti kuuluvad tuttavate teemade hulka mälestused Lennart Merest (Kulle Raig) ja Jaan Krossist (Harri Raitis), mis on ka laiemalt loomulik osa soome-eesti kultuurisuhete üldvaramust.

Personaalseid lähenemisi pakuvad endine Eesti suursaadik Soomes Matti Maasikas, avades Juice Leskineni loo “Eesti on my mind” sisu, Terhi Pääskylä-Malmströmi kogemused Tallinna luksvetsude interjöörist ja maratonjooksu endise Euroopa meistri Janne Holméni heietused Tallinna maratonilt. Oma vaatenurgalt üllatavas ja informatiivses artiklis “Matkalla virolaisessa Suomessa” (“Teel eestikeelses Soomes”) loetletakse Eestiga seotud kohanimesid Soomes ja mõtestatakse lahti nende tausta. Ilmselt kogemata on nimekirjast välja jäänud paar olulist: Virolahti vald Soome lahe kaldal ja fakt, et ka pealinna Helsingi kesklinn asub “Eesti neemel” – isegi Helsingi Vironkatu on rootsi keeles Estnäsgatan ehk Eesti neeme tänav.

“Estofiilise” püsivate väärtuste käsitluste hulka kuuluvad Andrei Hvostovi enda- ja Savisaare-teemaline “Aamunkoiton ihmissudet” (“Koidiku libahundid”), Jaak Pihlaku lugu Eesti Vabaduse ristist ja soome vabatahtlikest, Nyyrikki Keravuori “Suomen vapauden ja Viron kunnian puolesta” (“Soome vabaduse ja Eesti au eest”), Jari P. Havia artikkel SVYLi loomisest ning kirjaniku ja SVYLi juhtkonna esimehe Harri Raitise mälestustel põhinev “He tekivät Viron tutuksi” (“Nad tegid Eesti üldtuntuks”).

Kuna raamatus kajastub toimetajate selge huvi naislugejatele mõeldud artiklite vastu, oleks muu hulgas moodi, käsitöid ja alternatiivseid eluviise kirjeldavatest lugudest saanud kergesti koostada eraldi peatüki – see oleks virgutavalt mõjunud ka ülejäänud tekstide paigutusele. Nüüd elavad vabadusristid ja Vormsi lambad rõõmsasti koos kui koger ja peipsi tint Tartu turul, ja eraldi on esile tõstetud vaid reisimist koondav peatükk “Mars matkaan!” (“Marss matkama!”).

“Estofiilise” kirjanduslikus virvarris lähevad pärisartiklid paratamatult segamini suursaadikute soovituste, statistikainfo, võrgupoe tutvustuse, liikmesseltside tutvustuste, SVYLi ajaloo kronoloogia ja muu kribu-krabuga. Lisaks ei ole kõik tekstid võrdsel tasemel viimistletud. Vähemalt mind ei suutnud Mart Niineste panna kirglikult fännama uusimat eesti muusikat YouTube’i skeenel, ja SVYLi “luukõvadelt poolprofireisijatelt” jään ootama raamatus lubatud üllatavaid soovitusi, seal seisva pealiskaudse reisibrošüüri-info asemel.

Mõne artikli kõrvallausetesse on jäänud jälgi 1990ndatel levinud eelarvamustest ja valearusaamadest nõukogude ajal Soomes loodud Eesti-seltside aadressil. Tarbetu minevikukadeduse taustal on rõõmustav tõdeda, et koostöö organisatsioonide vahel toimub nüüd Helsingi uues Eesti Majas sama katuse all ja sõbralikus estofiilsuses, mis on juba paljudele jõudnud muutuda lausa estomaaniaks.