NÕIDUMIS­LUGU: Teoreetiliselt on võimalik, et tulevasele hip-hopipõlvkonnale süstis esimese räpipisiku Kivinõia rollis Vello Viisimaa 1979. aastal ekraanile tulnud ETV lastesarjast “Nõiakivi”. ETV arhiiv
“Pole veel oma täit subkultuurset olulisust tõestanud” – nii avastan end kirjutanuvat 2001. aastal ilmunud kogumikus “Ülbed üheksakümnendad” hip-hopi kohta Eestis. Lausa piinlik, sest tänaseks on seda tõestust ju küllaga nii artistide, plaatide kui sündmuste kujul. Rääkimata sellest, kuidas hip-hop on mõjutanud noortemoodi ja disaini. Alles mõni aasta tagasi debüteerinud Chalice’ist on tänaseks saanud rahvuskultuuri kroonprints ning samas tiksub uusi talente järjest juurde. Iseasi muidugi, kas või miks üks eluviis end üldse väljaspool seisjatele tõestama peaks... Aga siin ta siis nüüd on, käepärast ka autsaidritele.


Ja kui Eesti hip-hop sajandivahetusel paljudele nähtav ei olnudki, siis mõnede jaoks oli see juba lõppenud. Teemakohastes netikeskusteludes leidub ikka neid, kelle jaoks kõrgaeg oli 1990ndate keskel Pärnu “Cop Killa” pidude aegu ning Daraba Bastadzi ja Cool D debüütidega. Kui nüüd kõrvaltpilguga (kõrvaltkõrvaga?) vaja esimene Eesti hip-hop-lugu välja valida, siis meenubki toonastest Dr. Koidu raadiosaadetest Cool D vannutus, et “võib-olla kuskil ringi kõnnib maffia – aga ka mina olen tapja”; ning et eestlaste rahvustoit on “kaalikas ja seav*tt”. Kogumik “Puhas kuld” alustab aga Daraba Bastadziga 1994. aastast. Ja küllap on lõpuni välja kaevamata ka siinsete venelaste esimesed räppimised...


Tjah, saigi see r-sõna välja öeldud. Mitte, et see kõigile hiphopparitele vastumeelt oleks (ilmus ju pärnakate eestvõttel Eesti räppluule koguteos). Ent kui hip-hop-eluviisi üsnagi täpselt aega paigutatava maaletuleku asemel hakata jahtima “Eesti esimest räpplugu”, satume keset vuntsikämpi ja audiopornot, millega hiphopparid ise end sugugi siduda ei taha.


Mis parata – ka suureilma hip-hopi üks esimesi kroonikuid David Toop on möönnud, et kui ta 1980ndatel nähtust uurima hakkas, peeti seda pelgaks kurioosseks hetkemoeks, mööduvaks naljaks. Euroopas sünnitasid vana kooli debüüdid hoopiski hulga räppi kõiksugu koomikutelt ja käpiknukkudelt. Meie Äpul ja Baskinil jäi siiski räppimata (kuigi kas või viimase 1975. aasta salvestus “Väljasõit rohelisse” on hõlpsasti biidi otsa istutatav!).


Küll keksles paarirealiste räpisalmidega kaheksakümnendikeskme vana-aastaõhtu “Rütmiralli”-šõus ringi Peeter Oja, tehes trenni oma hilisema Bläck Rokiti karjääri jaoks – mis polnudki ju läbinisti totter ja kole (“Vaata mind” on muidugi juba rahvaluule, aga taasavastatagu ta 1996. aasta debüütplaadi peaaegu-Tricky “Ma pole majaline teie peres”!)


“Kõige-kõige” esimese Eesti räpploo tiitlile pretendeerivad 1980ndate keskpaigast veel Agrofoni “Öö vanalinnas” ja Monitori “Sind ainult kaupluses näen”. Esimene on küll tegelikult Abba-meeste poolt muusikali “Chess” kirjutatud “One Night In Bangkok”, mida jürikuuskemaaliku giiditekstiga esitas nii häälelt kui vuntside poolest Üllar Jörbergi meenutav Ragnar Kuusk. Teine on küll originaallooming, ent järgib sedasama euroräpi malli, kus põhirõhk on lauldud refräänil. Monitori palas “Sind ainult kaupluses näen” soleerinud Alar Kotkas ei taha tänapäeval oma fiktiivset romanssi juustumüüja Juliaga enam eriti meenutada.


Ja siis veel Vitamiini “Ilus pikk poiss tantsis kaerajaani”! Erinevalt eelmisest k ahest vist küll tahtmatult koomiline, aga juba iseenesest on täna intellektuaalselt huvitav mõelda, et omakeelse räppimise stardipaketiks on härrased Hando ­Runnel, Peeter Vähi ja ­Aivar Mäe...


Põsekeelselt on teatud joobeastmesse jõudnud peoseltskondades estoräpi alustalana välja pakutud ka Singer Vingerit (devo’lik “Ei midagi erilist” ja Faith No More’i või varajase Red Hot Chili Peppersi vaimus “Raha”) ning isegi Kuldset Triot (aga “Kes ei tööta, see ei söö” oli ju tegelikult pop-reggae).


Hea tahtmise juures annab ka Propa “Eila veel” ja Kasekese nime all salvestatud ridiradiralla-pakaselugu räpiks lugeda.


Ja erilistel valgustushetkedel meenub nostalgikuile 80ndate lastesaade “Miljon miksi”, kus räppimist demonstreeris noor emakeeleõpetaja ­Allan ­Roosileht... Temagi jõudis kuulsaks saades heliperverssusteni, mis varjutavad tõika, et nood kunagised “Horoskoobi”- ja “Kevade”- teemalised katsetused olid omas ajas täitsa turgutavad.


1990ndate algus oli Eesti popkultuuris ikka uskumatult kole aeg. Räpikõrvale tundub toona pigem totralt lahe Onu Bella “Ma võtsin viina” täna siiski ootamatult värskena (ja eks ta oli tookordki enamat kui kaver MC Hammeri kaverdatud Stylisticsi loost “Have You Seen Her”). Samas kõlab Must Q endiselt kui esimeses joobes alaealistele suunatud Kuldne Trio. Ning kes suudaks praegu ilma krindžimata kuulata Arctic Madnessi? Nemad küll ei räppinud eesti keeles, aga nende pidžin kõlas eestikeelsemalt kui mõne teise eesti keel... Ja ometi, paarikümne aasta eest tundus see peaaegu “lääne”!


Aga aitab. Mida siis lõpuks selliseks “esimeseks Eesti räpplooks” välja pakkuda, mille peale tänased hiphopparid mulle “Peeter Rossi” ei teeks? 1979, ETV, Vello Viisimaa. “Nõiakivi”, laushappes George Clintoni välimusega Kivinõia nõidumislugu. Miks ka mitte?
Milline on Eesti esimene ­räpilugu?

Cool D:

Ma pakun, et Eesti esimene räpilugu võis olla minu enda “Suveaeg”. Mind ei maksa poosetajaks tembeldada, sest ma tõesti ei tea, kas oli enne seda midagi. Äkki ei jõudnud see info minuni, äkki keegi kuskil midagi siiski tegi. Daraba Bastadzi asjad tulid minu mäletamist mööda siiski hiljem välja.
 
G-Enka:


Kardan, et see võib olla Cool D “Suveaeg”. Kuigi ega päris kindel selles ei saa olla, üsna määratlematu. Samamoodi on ju arvatud, et Sugarhill Gangi “Rapper’s Delight” on maailma esimene räpilugu, aga tegelikult oli ta esimene worldwide hitt, räpitud oli siiski juba enne seda.

Just arutasime Paul Ojaga, et Eesti esimene räpilugu on Onu Bella “Ma võtsin viina”, aga see on MC Hammeri kaver.