Et pomm ei satuks pahade kätte
Kui ameeriklased 1945. aastal Jaapanile kaks tuumapommi heitsid, uskusid vaatlejad, et peagi omavad aatomirelva kümned riigid ja tulevastes sõdades võideldakse tuumarelvade abil. Venelased, britid, prantslased ja hiinlased ehitasid aastate jooksul tõepoolest valmis oma arsenalid, ent ilmasõjajärgsetes relvakonfliktides, milles tihti otse või kaude osalesid ka tuumariigid, suudeti aatomipommist hoiduda.
Kõige lähemal tuumaholokaustile oli maailm 1962. aasta sügisel. Õnneks lahenes Kuuba raketikriis rahumeelselt. Kuigi oma pommi suutsid valmis ehitada ka India ja Pakistan, on tuumasõda tänaseni ära hoitud. Siiski ei ole tuuma-teema meedia esikülgedelt kadunud. Lähiminevikus oleme jõudnud muret tunda Abdel Qadeer Khani tuumateadmiste müügivõrgustiku, Põhja-Korea raketi- ja pommikatsetuste ja Iraani uraanirikastusprogrammi üle.
Võiks arvata, et kui maailm on kuuekümne aasta jooksul suutnud ellu jääda viie tuumariigiga, kelle arsenali koguvõimsus on enam kui kolmkümmend tuhat lõhkepead, siis suudetakse tuumaklubis toime tulla ka käputäie uustulnukatega, kes pealegi hiiglaslikule arsenalile oluliselt tapavõimekust ei lisa. Kõrvaltvaatajale jääb tihti hämaraks, miks vaatavad vanad tuumariigid uute tulijate tuumapüüdlustele sedavõrd suure halvakspanuga.
Vaatamata legendidele on kasutuskõlbuliku aatomirelva loomine kallis ning teadus- ja tehnoloogiamahukas ettevõtmine, mille terviktsükkel ei ole jõukohane ühelegi mitteriiklikule moodustisele. Selles on mitu keerukat etappi: uraani rikastamine või plutooniumi tootmine, kompaktse lõhkepea loomine, mida saaks monteerida kanderaketile, ja viimaks ka töötava kandemehhanismi ehitamine.
Millest pommi tehakse?
Pommi loomise esimene eeltingimus on tuumalõhkeaine olemasolu. Selleks saab kasutada kaht keemilist elementi: uraani või plutooniumi.
Uraan on suurima perioodilisusnumbriga keemiline element, mida looduses leidub veel arvestataval hulgal. Ent looduslik uraanimaak sisaldab vaid seitse tuhandikosa tuumarelvaks sobivat isotoopi U-235. Ülejäänud enam kui 99 protsenti moodustab isotoop U-238, mis on radioaktiivne, kuid ei sobi ahelreaktsiooni käivitamiseks. Keerulise tehnoloogilise protsessi abil on U-235 osakaalu võimalik suurendada. Seda nimetatakse uraani rikastamiseks.
Tuumaenergia tootmiseks kasutatavas nn madalrikastatud uraanis on U-235 osakaal viidud 3-5 protsendini, tuumalõhkeainena kasutatavas kõrgrikastatud uraanis aga enam kui 85 protsendini. Rikastamise käigus tekib suurel hulgal vaesustatud uraani, mille U-235 sisaldus on vaid paar tuhandikku, ent mis leiab kasutamist tavarelvades. Selliste relvade kardetud, ent seni tõestamata kahjulik mõju oli kõneaineks 1999. aasta NATO Kosovo operatsiooni ajal.
Uraani rikastamiseks kasutatakse tsentrifuugide kaskaade, mille abil erineva erikaaluga U-235 ja U-238 teineteisest eraldatakse. Rikastamisprotsessi ohtlikkus seisneb selles, et nii madal- kui kõrgrikastamiseks kasutatakse üsna ühesugust tehnoloogiat. Nii on tuumajõujaamade kütuse tootmiseks ehitatud rikastusseadmeid võimalik kohaldada tuumalõhkeaine valmistamiseks.
Plutooniumi leidub vabalt looduses ülivähe. Selle eri isotoobid, sealhulgas lõhkeaineks sobiv Pu-239, tekivad U-238st tuumaenergia tootmise käigus. Nii on plutoonium omamoodi tuumajõujaamade kõrvalprodukt.
Jõujaamade tuumareaktorid jagunevad peamiselt kahte tüüpi, kerge ja raske vee reaktorid. Plutooniumi valmistamiseks sobivad paremini viimased , mis kasutavad moderaatorina deuteeriumoksiidi ja kütusena looduslikku ehk rikastamata uraani.
Kes pahade järele valvab?
Põhja-Korea on vaatlejate hinnangul kodumaistes reaktorites tootnud piisavalt plutooniumi vähemalt ühe pommi tarvis. Iraani arvatakse liikuvat paralleelselt mõlemal teel, rikastades uraani ja üritades Bushehri reaktoris toota plutooniumi. Pommi valmistamiseks on vaja mõnisada kilogrammi kõrgrikastatud uraani või mõnikümmend kilogrammi plutooniumi. Lõhkematerjalist tuumaplahvatuseni on veel jupp maad, ent see on siiski pigem koera saba.
Salaja pommi ehitavad režiimid püüavad tihti pugeda rahuotstarbelise tuumaenergia tootmise sildi taha, see on iseenesest lubatud tegevus. Et takistada riike üle lubatu ja keelatu vahelise piiri astumast, on ellu kutsutud rahvusvahelised lepped ja organisatsioonid, nagu tuumarelva leviku tõkestamise lepe (NPT) ja Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (IAEA).
Mainitud lepe keelab viiel ametlikul tuumariigil jagada sõjalist tuumateavet ja -tehnoloogiat relva mitte omavate riikidega. Viimased omakorda kohustuvad mitte astuma samme tuumarelva omandamiseks. Leppe osalised kohustuvad alluma turvarežiimile, mille kohaselt tsiviiltuumarajatised on avatud IAEA regulaarsele kontrollile.
NPT on suurim relvastuskontrolli lepe, millega on ühinenud pea 190 riiki. Ent neli riiki - India, Pakistan, Iisrael ja Kuuba - ei ole leppega liitunud. Kolm esimest neist usutakse omavat tuumarelva. Ka ühinenud riigid võivad piisava etteteatamise korral leppe osaliste hulgast lahkuda. Seda võimalust kasutas 2003. aastal Põhja-Korea. Iraan, kes on leppe osaline, on viimaste aastate jooksul IAEAga vägikaigast vedanud, väites kõigi vaatlejate kiuste, et tema tuumaprogramm on täiel määral rahuotstarbeline. Ajatolla Ali Khamenei andis hiljuti välja koguni sellekohase fatwa.
Terroripomm
Kuigi Põhja-Korea tuumakatsetust karistati karmide sanktsioonidega, ei peeta paariariikidest lähtuvat otsest ohtu kõige suuremaks tuumariskiks. Ka raskesti prognoositavaid režiime on võimalik heidutada suurriikide määratu sõjalise potentsiaaliga. Vaevalt soovib Pyongyang tulistada oma ainsat tuumaraketti Washingtoni suunas, teades, et vastus pühib kogu Põhja-Korea tänasel kujul maakera pinnalt.
Praktilisem põhjus, mis takistab Põhja-Koread ja Iraani tuumarelva kasutamast, on töökindla kandemehhanismi puudumine. Sinnapoole küll püüeldakse, ent muu maailm üritab muuta selle tee paariariikidele võimalikult raskeks. Nii kutsus Stanfordi ülikoolis töötav endine USA kaitseminister William Perry oma riigi valitsust üles korealaste katsetuseks valmis seatud ballistilist raketti vajaduse korral juba stardiplatvormil puruks laskma. Analüütikud väidavad, et isegi siis, kui korealased on raketikatsetusi korraldanud, on need andnud enam kasulikku infot USA luurele kui Põhja-Korea sõjateadlastele.
Eelöeldu tõttu peavad mitmed vaatlejad suurimaks tuumaohuks hoopis tuumarelva sattumist terroristide kätte. Nagu öeldud, ei suuda terroristid oma tuumarelva nullist luua, ent nagu hiljuti osutas USA endine senaator Sam Nunn, on suurimaist takistusist - uraani rikastamisest ja kanderaketi ehitamisest - võimalik mööda hiilida. Algelise pommi valmistamiseks piisava rikastusastmega uraani kasutatakse sadades teadusreaktorites. Nende turvatase jääb sõjalistele tuumarajatistele tugevasti alla ning sealt on lõhkematerjali vähemalt teoreetiliselt võimalik varastada. Pommi sihiletoimetamiseks sobib terroristidele ballistilise raketi asemel aga suurepäraselt enesetapja juhitud auto.
Terrorismiõppuses "Must koidik" mängis Nunni meeskond läbi stsenaariumi, kus ühe Ida-Euroopa riigi uurimisreaktorist varastatud uraanivardad smugeldatakse tsisternautodes üle riigipiiride Brüsselisse. Renditud laohoonesse sisustatud töökojas valmistatakse robustne aatomipomm, nn kahuri-tüüpi seadeldis, milles üks subkriitiline kõrgrikastatud uraani tükk tavalist lõhkeainet kasutades teise sisse tulistatakse, saavutades nii ahelreaktsiooni käivitamiseks vajaliku kriitilise massi. Pomm lõhatakse hommikuse tipptunni ajal NATO peakorteri läheduses.
Kurjamid peab peatama
Paariariikide ja terroristide motiivid tuumarelva omandamiseks on erinevad. Näiteks Iraan võib soovida omandada seda selleks, et saada oma poliitilistelt vastastelt vabad käed regionaalse suurvõimuna toimimiseks. Al-Qaeda-taolised terrorirühmitused seevastu ei kõhkleks kasutamast nende kätte sattunud tuumapommi, et külvata maksimaalselt surma ja purustusi. Ehkki paariariike võib olla võimalik heidutada, nii et nad tuumarelva ei kasuta, tõestas Abdel Qadeer Khani juhtum, et tuumariikide arvu suurenemine kasvatab määratult võimalust, et teadmised, tehnoloogia ja pommimaterjalid sattuvad ühel päeval tõeliselt ettearvamatu käitumisega pahategijate kätte.
Ainus viis tuumaholokausti tõenäosust minimeerida on kehtestada nulltolerants tuumalõhkeaine, -teadmiste ja -tehnoloogiate levikule. Sellega peab kaasnema surve neile riikidele, kes NPT põhimõtteid eirates on tuumarelva soetanud. Püüd sundida neid omandatud tuumarelvast või -programmist loobuma ei ole lootusetu: on ju minevikus näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik ja Ukraina pommist vabatahtlikult loobunud.
Ühtlasi tuleks loobuda kõrgrikastatud uraani kasutamisest energiatootmises ja teadusreaktorites ning parandada järelevalvet sellistes rajatistes asuva tuumakütuse üle. Omaette probleem on endise Nõukogude Liidu, aga ka Pakistani ja India tuumateadlaste tegevusel ja suhtlusringil silma peal hoidmine.
Sam Nunni "Must koidik" juhib muu hulgas tähelepanu sellele, kui ebapiisav on isegi arenenud riikide pääste- ja meditsiinivõimekus tuumakatastroofi puhuks. Surm ja kaos, mida tooks kaasa üksainuski pomm pahategija käes, on tohutu, ent tuumaterrori kogumõju maailma tulevikule on sootuks kujuteldamatu. Kui Osama bin Ladenil õnnestuks lõhata üks pomm, ei kõhkleks ta ilmselt kinnitamast, et tal on pomme veel paljude läänemaailma pealinnade jaoks.
Kuidas suudaksid meie poliitilised liidrid sellises olukorras säilitada meelekindlust ja mida teeks Läänemaailma avalik arvamus, seda on võimatu ennustada. Ja järele proovida ei tahaks.
