15.02.2007, 00:00
Ettevaatust, nuga!
Marko Raat on kannatanud. Film “Nuga” on nende ;kannatuste kvintessents, arvab Margit Tõnson.
Mulle tegelikult ei meeldi otsida mis tahes loomeakti
lahtimuukimiseks võtit looja enda elust. Aga “Nuga” on nii
intiimne film, et autobiograafilist tõlgendust ei saa nii lihtsalt
kõrvale visata. Ja võib-olla ei saa inimesed, kes ei ole
kannatanud, sellest filmist ka päriselt aru. Aga arusaamisega ongi
imelikud lood – hirmus tahtmine aru saada tapab eos võimaluse too
terav “Nuga” oma nahale ligi lasta.
“Noa” stsenaarium põhineb Peeter Sauteri samanimelisel jutul ja Vaino Vahingu jutustustel “Lugu” ja “Sina”. Film on süntees neist kõigist, läbitunnetatud omanäoline, aga täiesti äratuntav tõlgendus.
Ekke (Mait Malmsten) on kinnisvaramaakler, tühjakspigistatud mees, rutiini all lämbuv pereisa. Rollide segapundar, mis korraliku väikekodanlase paketiga kaasneb, on täis vastuolusid, üksteist hävitavaid konflikte. “Ise” – juhul kui ta veel hingab – on nende rollikihtide ja ootuste all vangis. (Värskelt Vahingu “Potteri lõppu” vaadanuna tulevad mängud pikas, ilma ühegi vaheajata lavastuses nimega “Elu” väga tuttavad ette. Sauterit reedavad sõnamängulised, tihedad, natuke nihkes ja halastamatud dialoogid, niipaljukest kui neid valdavalt muusikaga struktureeritud loos üldse on.)
Kes on siis lõpuks süüdi? Loomulikult kõik, kes “iset” ahistavad. Naine (Kersti Heinloo), kes valdab hästi emotsionaalset väljapressimist; teismeline tütar (Kädi Metsoja), kes õrritab profilt emalt õpitud tehnikaid kasutades; armuke (Britta Vahur), kes süüdistab, et mees mõtleb temaga magades oma naisest; ema (Elle Kull) – liin, mille mõistmisel on papa Freud hästi abiks...
Elupinge kaotanud peategelane tõstab mässu ja hävitab enda ümber kõik, kuni nuga talle endale pihku kinni jääb. Piir soovilma, vabastava fantaasia ja reaalsuslõksu vahel on olematu, vaevatud vaim laamendab robustselt, miski ega keegi ei jää puutumata.
Raat ei anna võtit müsteeriumi lahtimuukimiseks, vähemalt ei leidnud ma seda esimese vaatamisega. Näiteks David Lynchi “Mulholland Drive” hakkas pärast viiendat vaatamist otsast hargnema. “Nuga”, ma kardan, nõuab veel rohkem. Ja kipun hoopis arvama, et pigem on ta muukimiskindel nagu Michael Haneke “Varjatud”. Kokkuvõtteks, “Nuga” on valgusaastate kaugusel Raadi “Agent Sinikaelast” või “Esteetilistest põhjustest” – külmadest, kiretutest, teesklevatest lugudest. Elu on lavastajat puudutanud. Ja näitlejad on imet tabanud. Seda on tunda.
“Noa” stsenaarium põhineb Peeter Sauteri samanimelisel jutul ja Vaino Vahingu jutustustel “Lugu” ja “Sina”. Film on süntees neist kõigist, läbitunnetatud omanäoline, aga täiesti äratuntav tõlgendus.
Ekke (Mait Malmsten) on kinnisvaramaakler, tühjakspigistatud mees, rutiini all lämbuv pereisa. Rollide segapundar, mis korraliku väikekodanlase paketiga kaasneb, on täis vastuolusid, üksteist hävitavaid konflikte. “Ise” – juhul kui ta veel hingab – on nende rollikihtide ja ootuste all vangis. (Värskelt Vahingu “Potteri lõppu” vaadanuna tulevad mängud pikas, ilma ühegi vaheajata lavastuses nimega “Elu” väga tuttavad ette. Sauterit reedavad sõnamängulised, tihedad, natuke nihkes ja halastamatud dialoogid, niipaljukest kui neid valdavalt muusikaga struktureeritud loos üldse on.)
Kes on siis lõpuks süüdi? Loomulikult kõik, kes “iset” ahistavad. Naine (Kersti Heinloo), kes valdab hästi emotsionaalset väljapressimist; teismeline tütar (Kädi Metsoja), kes õrritab profilt emalt õpitud tehnikaid kasutades; armuke (Britta Vahur), kes süüdistab, et mees mõtleb temaga magades oma naisest; ema (Elle Kull) – liin, mille mõistmisel on papa Freud hästi abiks...
Elupinge kaotanud peategelane tõstab mässu ja hävitab enda ümber kõik, kuni nuga talle endale pihku kinni jääb. Piir soovilma, vabastava fantaasia ja reaalsuslõksu vahel on olematu, vaevatud vaim laamendab robustselt, miski ega keegi ei jää puutumata.
Raat ei anna võtit müsteeriumi lahtimuukimiseks, vähemalt ei leidnud ma seda esimese vaatamisega. Näiteks David Lynchi “Mulholland Drive” hakkas pärast viiendat vaatamist otsast hargnema. “Nuga”, ma kardan, nõuab veel rohkem. Ja kipun hoopis arvama, et pigem on ta muukimiskindel nagu Michael Haneke “Varjatud”. Kokkuvõtteks, “Nuga” on valgusaastate kaugusel Raadi “Agent Sinikaelast” või “Esteetilistest põhjustest” – külmadest, kiretutest, teesklevatest lugudest. Elu on lavastajat puudutanud. Ja näitlejad on imet tabanud. Seda on tunda.
“Nuga”
;Režissöör Marko Raat.
;Osades Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Britta Vahur, Elle Kull, Kädi Metsoja, Gert Raudsep jt.
;Filmi näidatakse selleks puhuks spetsiaalselt avatud kinos Toompeal,;Rüütelkonna hoones (Kiriku plats 1) igal õhtul kell 18.30 ja 20 alates;16. veebruarist kuni 1. märtsini.
;Piletid müügil kohapeal.
;Režissöör Marko Raat.
;Osades Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Britta Vahur, Elle Kull, Kädi Metsoja, Gert Raudsep jt.
;Filmi näidatakse selleks puhuks spetsiaalselt avatud kinos Toompeal,;Rüütelkonna hoones (Kiriku plats 1) igal õhtul kell 18.30 ja 20 alates;16. veebruarist kuni 1. märtsini.
;Piletid müügil kohapeal.
